Veel enne jaanipäeva rääkis Taavi Aas, et linnavalitsus ei ole otsustanud, kas südalinnas parkimiskorraldust muudetakse. Tänu tähelepanelikele ja aktiivsetele kesklinna elanikele suutsime järjekordsele linnavalitsuse „heale“ plaanile käsipidurit tõmmata. Tänaste uudiste valguses võib aga öelda, et plaan südalinna parkimise kallimaks muutmiseks on koguaeg olnud abilinnapea sahtlis. Lihtsalt oodatakse õiget aega, millal sellelt tolm pühkida ja töösse anda.
Kui palju hakatakse inimeste kukrut kergendama on täna veel teadmata. Väidetavalt jääb see südalinna inimeste otsustada. Kuni homseni on inimestel võimalik oma arvamust avaldada. Uurisin mõnelt enda südalinnas elavalt tuttavalt, kas keegi nendest on saanud linnavalitsusest kirja, millest uudistes räägitakse. Vastuseks sain imestunud ei. Ega see mind väga ei üllata, sest kevadelgi räägiti, et südalinna parkimiskorralduse muudatused otsustatakse koos inimestega. Toona elanikele saadetud kirja kohta uurides selgus, et see oli saadetud vaid Sikupilli inimestele ja vastuseid saadi kolm (jah, ei ja ei tea). Linnavalitsusele iseenesest mugav tulemus. Pressiteate pealkirjades ja volikogu saalis saab öelda, et inimesed on oma arvamuse öelnud ja seda hakatakse nüüd täide viima.
Fakt on aga see, et eksperimendid Tallinnas parkimisega tuleb lõpetada. Inimeste võimalus oma kodukohas mugavalt parkida ei ole väärt eksperimenteerimist. Samuti ei ole õige, et 
linn karistab enda majandusliku saamatuse eest autojuhte, korjates neilt suuremat kümnist parkimise eest. Parkimistasu korjamise eesmärk on ikka reguleerida parkimist ja muuta liiklust sujuvamaks, mitte olla katteallikaks linnaeelarve puudujääkidele.
Kesklinna inimeste heaolu silmas pidades peaks linnavalitsus hoopis vähendama parkimistsoone, vähendama kodumaja ees parkimist võimaldava parkimiskaardi tasu 38,35 eurolt aastas 6,40 eurole ning väljastama elanikele kuni kaks sooduskaarti parkimiseks.