Külastades erinevaid Euroopa pealinnasid imetlen alati sealset jalgrattakultuuri. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Võtame ülelahe asuva Stockholmi. Selles linnas on rattaga sõitmine iseenesest mõistetav, samuti on peaaegu igal tänavanurgal rattalaenutus ning rattahoidusid ei pea tikutulega taga otsima. Kuigi Tallinnas on aastate jooksul olukord paranenud, sest valmis on saanud mitmed terviserajad, tähistab igapäevases liikluses mitmel pool rattateed ikka veel sõidutee äärde tõmmatud triip. Paljudes kesklinna piirkondades ei ole aga sedagi.
Suvel on rattaga liiklemine üks parimaid alternatiive palavale ja tolmusele ühistranspordile, kuid Tallinna kesklinnas nõuab rattaga sõitmine tublisti julgust. Minu arvates võiks Tallinn võtta eeskuju Euroopast, kus on loodud võimalused rattaga turvaliseks liiklemiseks ning ühistranspordile eelistatakse just ratast. Selleks on vaja luua aga tingimused, et igast linnaosast saaks turvaliselt sõita kesklinna ning linnaosad oleksid omavahel ühendatud korralike rattateedega.
Küllap nii mõnigi Tallinna linnavalitsuse liige või ametnik ütleks mulle praegu, et tegelikult on pealinna rattateedega kõik hästi ning küsimus on hoopis ratturites. Tõsi, igal mündil on alati kaks poolt. Pean tunnistama, et juuli alguses kehtima hakanud uus liiklusseadus avardas küll ratturite võimalusi, aga nõuab ka suuremat tähelepanelikkust liikluses ning seda nii autojuhtide, ratturite ja jalakäijate poolt. Võtame näiteks jalgratturi ülekäiguraja ületamise õiguse sõiduteel. Seda võib 1. juulist teha rattalt maha tulemata. Kuigi see on ratturile mugav, ei tohi ära unustada, et reguleerimata ülekäigurajal ei ole jalgratturil sõidukijuhi suhtes eesõigust.
Kui me tahame, et ka Tallinna linnaruumis liiguks inimesed rohkem ratastega, siis ei saa lükata kogu vastutust ainult ratturite õlule. Kui liiklejate tähelepanelikkust ei saa tõsta keegi teine peale nende enda, siis võimalusi ohutuks liiklemiseks peaks looma linn. Pealinna mure number üks on jätkuvalt korralike rattateede puudumine. Triibuga eraldatud sõidutee ja kõnnitee vaheline asfaldilõik ei ole kindlasti mitte rattatee, mida mööda oleks turvaline liigelda. Samuti ei ole lahendus uues liiklusseaduses pakutud võimalus, kus ratturil on õigus kasutada kõnniteed, kui sõidutee on mittesõidetav (auklik, ebatasane jne.). Sõidutee on ikka autodele mõeldud ning kõnnitee on mõeldud ohutuks liiklemiseks jalakäijatele, ratturitele on sõitmiseks tarvis vastavaid rattateid.