Nõmmel – Lehekülg 7

Kodude maamaksust vabastamine jätab koduomanikele rohkem raha kätte

Iga linn peaks seisma selle eest, et sealsetel elanikel olen oma kodukohas hea ja turvaline elada. Iga linna huvi peaks olema meelitada elanikke, kes sooviksid seal elada, töötada ja ennast teostada. Vaadates tallinna linnajuhtide viimaste aastate otsuseid, siis julgen öelda, et nendest kahest huvist ei ole need lähtunud. Jutt Tallinna heast rahalisest majandamisest on vaid loosung, mis kõlab linnapea suust, sest teod räägivad teist keelt. Üheks selliseks näiteks on ebaõiglaselt kõrge maamaks, mis koduomanikele on justkui lõputujärelmaks omale soetatud kodu eest.

Kodu on igale inimesele armastuse ja turvalisuse allikas ning õigus sellele turvatundele on meist igaühel. Kui vaadata koduomanike panust laiemalt, siis inimesed, kes on soetanud endale Tallinnasse elamise, väärtustavad oma kodude korrashoidmisega ka linnakeskkonda, luues kogu Tallinnale väärtusliku miljöö. Investeerides oma kodudesse/koduaedadesse muudavad nad seeläbi linnakeskkonda paremaks. Karistada neid selle eest täiendava maksuga on lihtsalt ebaõiglane.

Samal arvamusel ei ole aga Tallinna linnavõim, kes elanike mure lahendamise asemel püüdlikult üritab veenda maamaksu vajalikkuses ja õigsuses. Vaadakem tõele aga näkku, kolme aasta jooksul ei ole linnaelanikud saanud kõrgema maamaksu maksmisega linna poolt täiendavaid avalikke teenuseid. Pigem vastupidi, pealinna teed muutuvad aasta aastalt jubedamaks, kevadel pühib kõnniteedelt tolmu esimene vihmasahmakas, tallinna lasteaedasid remondivad vanemad ise. Need on vaid mõned näited.

Alates 2008. aastas oleme Reformierakonna fraktsiooniga Tallinna Linnavolikogus teinud korduvalt ettepanekuid maamaksu kaotamiseks, kuid need ettepanekud on läinud kui kurtidele kõrvadele. Linnavalitsusel on alati üks kuni mitu põhjust, miks koduomanikud peavad kõrge maamaksu maksmist jätkama. Ulatamaks linnale veel üht päästerõngast inimeste abistamiseks võeti riigikogus vastu eelnõu, mis andis omavalitsustele (sh Tallinnale) võimaluse kuni 3000 ruutmeetri ulatuses kodualuselt maalt maamaks kaotada. Ka seda võimalust ei ole Tallinna raad soovinud kasutada.

Minu arvates selline inimestesse ebakindluse loomine ja karistamine kodu omamise eest vale. Kui noor pere peab näiteks Nõmmel, Pirital või Kristiines tõsiselt kaaluma oma vanematekodu mahamüümist just suure maamaksu tõttu, siis on midagi viltu. Kuid see on täna päris elu. See olukord peab muutuma.

Hea on see, et lahendust ei ole vaja enam kaua oodata. Koduomanikke maamaksust vabastav eelnõu on Riigikogus menetluses. See on muudatus, millest võidavad kõik koduomanikud. Algatatud eelnõu puhul on järgitud just koduomanike huve ning seaduse vastuvõtmisel tähendab see seda, et maamaksu kaotamisel jääb inimestel rohkem raha kätte. Arvestades suurenenud küttearveid on see hea leevendus perekonna rahakotile. Reformierakonna ja IRLi initsiatiivil esitatud eelnõu näeb ette koduomaniku maamaksuvabastuse 2013. aastast. Maamaksust vabastatakse kodualune krunt kuni 1500 ruutmeetri ulatuses linnas, alevis ja alevikus ning mujal kuni kahe hektari suurune elamumaalt. Summades tähendab see seda, et kui täna Nõmme 2000 ruutmeetrise krundi eest maksab inimene 490€, siis 2013 aastast maksab 120€ ning seda siis 500 ruutmeetri eest.

Tänase valitsuskoalitsiooni jaoks ei ole kodude maamaksustamine mitte ainult rahanduslik, vaid palju põhimõttelisem küsimus. Meie arvates tuleb omanikuks olemist, sealhulgas kodu omamist, väärtustada. Me oleme põhimõtteliselt kodude maksustamise vastu ning leiame, et koduomanike maamaks tuleb üleriigiliselt tühistada. Muidugi ei saa siinkohal möödavadata omavalitsuste rahakotist, mille pihta maamaksu kaotamine annab hoobi. Laekub ju maamaks just kohalikku eelarvesse. Hinnanguliselt võib tänaste maamaksuhindade juures omavalitsustele laekumata jääda kuni 17 miljonit eurot aastas ning sellele miinusele tuleb leida lahendus.

Maamaksust tuleb vabastada kõik Tallinna koduomanikud

Vahel ma imestan, kuidas on veel inimesi, kes Tallinna linnavalitsuse trikitamiste õnge lähevad. Olgu selleks siis näiline tööpuuduse lahendamine või tallinlaste heaolu eest seismine. Mis päriselt toimub. Bussides vestidega seisnud kodanikud on taas töötute nimekirjas. Kartulid, mis olid mõeldud inimeste abistamiseks, lasti lihtsalt mädanema. Selline käitumine on inetu ja pigem inimeste mõnitamine kui abistamine.

Sama näilise abistamisega tinistati eile ka mind hetkeks ära. Millega? Maamaksuga. Lugedes eile uudist, et Tallinn vabastab pensionärid maamaksust, nägin ma hetkeks valguskiirt tunneli lõpus. Kas tõesti on hakanud jää sulama?! See valguskiir kustus kiiresti. Seda vabastust antakse ju igal aastal ja tegu oli lihtsalt tubli ajakirjaniku hästi vormistatud uudisega.

Reaalsus on see, et keskerakondlikul linnavalitsusel on koduomanikest ükskõik ning kõrges maamaksus ei näe nad probleemi. Võtame näiteks Nõmme, kus koduomanikud maksava ülemõistuse suurt koormist oma kodu eest. Mida nad vastu saavad? Tallinna TV, mida vaadates võib haigestuda depressiooni. Plakatid, mis ütlevad tulge Nõmme turule uisutama. Kartuleid, mis mädanevad. Jne. Ma usun, et palju rohkem rõõmustaks neid inimesi maamaksu vabastus oma kodult.

Kui linnavalitsus lõpetaks kallid, kuid mõttetud puude- ja kartulijagamise kampaaniad, võiks linnavõim koduomanikud koormavast maamaksust vabastada. Täna tasutakse sellesama maamaksu eest Tallinna enda reklaamikampaaniad.

Kahjuks ei mõista linnavalitsus, et inimestelt kogutav maamaks on ebaõiglaselt suur. Pigem püütakse leida vabandusi, miks maamaksu ära kaotada ei saa. Varem oli selleks põhjenduseks linna kanalisatsiooni ehitamine. Tänaseks on sellega aga lõppjärku jõutud.

Kui Tallinna linna juhid päriselt tallinlastest hooliksid, siis kasutaksid nad maamaksuseadusest tulenevat võimalust, mille kohaselt on kohalikel omavalitsustel võimalus kuni 3000 ruutmeetri ulatuses kodualune maa maamaksust vabastada.

Kivimäe kooli õpilased käisid peaministril külas

Julgege unistada ja oma unistusi täide viia. Sellise sõnumi andis Andrus Ansip täna kaasa Kivimäe Põhikooli kevadistele lõpetajatele.

Lisaks suurtele unistustele rääkis peaminiser noortele Eesti majandusest, tutvustas valitsuse töökorraldust ning Stenbocki maja ajalugu ja tööruume.

Graniitsõelmed koolidele, lasteaedadele, pensionäridele…aitäh

Sellise kirja saatsin eelmisel nädalal abilinnapea Deniss Boroditšile. Kuigi abilinnapea ei ole leidnud aega minu kirjale vastata, siis ma ei kurvasta liialt. Pigem seekord rõõmustan. Linnavalitsus on minu tähelepanu juhtimist tõsiselt võtnud ja otsustanud pensionäridele, lasteaedadele ja koolidele libedusetõrjeks kiviklibu jagada.

Aitäh teile, et suutsite seekord uhkuse alla neelata ja inimesi hädas abistada.

Mupo võiks aidata pensionäridel kõnniteid rookida

See oli septembris kui Haabersti linnaosavanem „ilmaennustaja Vassiljev“ prognoosis järgnevat: Haabersti linnaosa vanema Viktor Vassiljevi sõnul prognoosib aga linnaosa sellel talvel mullusega võrreldes väiksemat lumehulka ja see annab samuti võimaluse heakorra pealt kokku hoida.

Vaadates õue, siis võib öelda, et lumest meil puudust ei tule. Pigem vastupidi.

Vahetult enne jõule ehmatasid kodanikud mupost minu eeskujulike vanavanemaid hoiatusega. Ilma keerutamata oli sisu järgmine: rookige oma kõnnitee ära või saate trahvi. Te võite vaid ette kujutada, mida selline paber 79- aastase vanahärra vererõhuga tegi. Olgu siinkohal öeldud, et tegu on pensionäridega, kes eeskujulikult roogivad koguaeg oma kõnniteed. Kui nad tervise pärast seda ei saa ise teha, siis teevad seda mu vennad. Piinlik lugu, mupo.

Miks ma seda kõike kirjutan? Nimelt eile juhtusin lugema Rainer Vakra uudist, et ta korraldab pensionäridele ligi poole miljoni krooni eest meelelahutusürituse. See on tore, kui linnaosad kutsuvad eakaid kultuuriüritustele või linnaosade juhid tegelevad populaarse meelelahutuse ehk ilmaennustamisega, kuid minu arvates tuleks linnaosadel esmajärjekorras keskenduda lumekoristusele. Kurb on vaadata lapsevanemaid, kes püüavad läbi lume oma lapsevankritega liikuda või vanureid, kellel on rakse kõnniteedel liikuda, sest need on lume poolt ummistatud. Lumevallide likvideerimisele võiks appi võtta mupo jõud, kes praegu suunab oma energia vaid elanike trahvimisele ja noomimisele.

Ei maksa ära unustada, et mitmes majapidamises on elanike poolt kõnniteed koristamata, sest majades elavad vanemad inimesed, kes ei jõua ise lund rookida või kui on seda raske vaevaga teinud, siis tuleb sahk ja lükkab koristatud kõnniteele uue lumevalli. Linnaosad võiksid eakaid aidata ja pakkuda koostöös mupoga neile abi kõnniteede lumest koristamiseks.

Kivimäe Põhikooli üheksandikud õppisid unistama

11 aastat tagasi oli minu üheks suurimaks unistuseks Kivimäe Põhikoolist minema saada. Tänaseks on see unistus täitunud. Tol hetkel ei olnud see positiivse alatooniga unistus, vaid toores soov sealt ära saada. Ega mind pole sinna vahepeal eriti kiskunudki, kuni tänaseni…

Nädal tagasi otsustasin ennast proovile panna ning nõustusin osalema projektis ”Tagasi Kooli” ja täna oligi see päev, kui käisin põhikoolis tundi andmas. Te ei kujuta ette, kui väga ma pabistasin. Ja maha sadanud üllatuslumi ei aidanud sellele mitte üks teps kaasa. Tänu ekstreemsetele Eesti ilmastikuoludele oleksin ma peaaegu hiljaks jäänud.

Liblikad kõhus koolimaja ukse poole tormates oleks mind peaaegu tabanud väikese koolivenna lumepall. Kõik on ikka endistviisi: esimene lumi toob kaasa ohtlikud lumesõjad koolimaja eest. Aga ma tahaksin seda väikest koolipõnni tänada, sest just tänu temale oli mul koolimaja uksest sisse astudes hirm kadunud. Siirad tänud ka minu endisele klassijuhatajale Elju Nugale, kelle soe naeratus ja kallistus andsid mulle julgust saada esimene kogemus õpetajana. Mõelda vaid, temaga oli meil aastaid tagasi raskusi ühte ruumi ära mahtumisega.

Täna ununesid aga kõik kunagised lahkhelid.

Koolikell, mis kunagi tähendas minu jaoks 45 minutit piinlemist, kutsus mind täna tagasi klassi, kus ma oli ise kunagi õppinud. Eriti nunnu, esimeses pingis vaatas mulle naksti vastu minu väikevend (või mis väike ta enam on, 16 on juba päris suur tegelikult). Huvitav, kas seda klassi on väiksemaks tehtud?: oli minu esimene mõte, kui ma ruumi astusin. Teoreetiliselt on võimalik, et see ruum on minu jaoks väikeseks jäänud.

Sünnipäevalaul lauldud ja õnnesoovid edastatud (ühel tüdrukul oli nimelt sünnipäev), hakkasin ma tunniga peale. Ennast tutvustades trummelda mul kogu aeg peas: huvitav, kui kaua läheb aega enne, kui nad ära väsivad ja ei viitsi mind enam kuulata? 7 minutit? 19 minutit? Olgu siinkohal öeldud, et jäägitu tähelepanu osaliseks sain ma tervelt 45 minutiks ja seda isegi tagarea marakrattidelt.

Kui ma alguses oli plaaninud rääkida riigist ja noorte kaasamisest, siis õpilasi vaadates tuli ennast kiirelt ümber installeerida. Raamatu tarkusi annavad neile õpetajad ja õpikud. Samas nõuandeid, kuidas püüelda oma unistuste poole ja mis vigurid need unistused üldse on ja milleks neid tarvis, ei pruugi neile keegi õpetada. Nii ma siis otsustasin rääkida hoopis sellest, milline ennastunustav unistaja mina olen ja kuidas ma neid unistusi täide viia püüan. Mu valik oli õige, peale 45 minutilist vestlust noortega mõistsin, et meie teismeliste kaks peamist probleemi on: nad ei julge/oska unistada ja nad totaalselt alahindavad ennast.

Näiteks: üks tagarea marakrattidest soovis saada ettevõtjaks, aga ta ei uskunud, et see soov kunagi täitub. Miks? Sest tal on halvad hinded.

Sõbrad, ma palun, ainult head hinded ei tee kellestki veel edukat ettevõtjat. Tahtejõud ja oskused (pane mängu oma tugevused) teevad seda. Tõsi, hinded on vajalikud, et koolid lõpetada, aga see ei garanteeri unistuste täitumist. Isegi, kui keegi teine ei usu sellesse poissi, siis mina usun. See sära, mis tema silmist paistis, kui ta oma unistusest rääkis, oli ääretult tugev. Tõline energiapomm!

See poiss oli vaid üks nendest õpilastest, kes arvas, et unistamisel ei ole mingit mõtet, sest need on vaid unistused, mis ei pruugi kunagi täide minna. Tegelikult oli nendel õpilaste ehk natuke õigus. Unistused ei täitu üleöö, nende nimelt tuleb tööd teha, aga kui unistusi pole, siis ei ole ka millegi nimelt pingutada.

Siinkohal tuleb mulle meelde üks Freudi mõttetera: mõte on teo peaproov. Ja täpselt nii ongi.

Kogemus, mis ma ”Tagasi Kooli” projekti raame sain oli õpetlik ja avas mu silmad noorte murede ja rõõmude osas. Siit ka minu soovitus koolidele. Ma arvan, et juba üheksandas klassis peaks noortele pakkuma paari psühholoogitundi, kus neile räägitaks enda otsingutest, oma elu eesmärgistamisest ja eneseteostamisest. Mida varem inimene õpib ennast tundma ja teab, mida elult tahab, seda rohkem on meil õnnelikke inimesi.

Kivimäe Põhikooli 9. klassile soovin ma aga head põrumist eksamitel ja kolme unistuse (mille me igaüks täna endale kirja panime) täitumist.

Mereranda Nõmmel pole, kuid korraliku väliujula saaks küll

Tuleb tunnistada, et miski pole päris täiuslik. Nii ka Nõmme puhul.

Kuigi meil on kaunis loodus, suurepärased sportimise ja vaba-aja veetmise võimalused, toredad inimesed, puudub meil siiski mererand. Meil on mõned kaunid karjääri- ja parditiigid ning allikad, aga merd meil siiski pole.

Peale Stroomi ranna ja promenaadi renoveerimist olen kadestanud Põhja-Tallinna ja Haabersti elanikke. Ja justkui korralikust rannast veel vähe oli – eelmisel aastal valmis ka suurepärane Rocca promenaad (aitäh idee autorile – Taavi Rõivasele).

Mulle väga meeldib meri. Kui mul on tarvis oma mõtetes selgusele jõuda, lõõgastuda või lihtsalt mõnusalt aega veeta, siis võib mind leida sageli Laulasmaal merekaldalt. Miks? Meri lihtsalt teab vastuseid…

Olen nõus vana Glehniga, kes arvas, et merepiir tuleks Nõmmeni nihutada J. Realistina tean, et see on utoopia. Küllap teadis seda ka Nikolai von Glehn.

Kuigi Nõmmel ei ole mõnusat mereranda, on tänu Johan Mustale nõmmekate käsutuses mõnusad välibasseinid. Trummibassudena tuntud ujumiskompleks on nõmmekate seas olnud popp ajaveetmispaik vahelduva eduga juba 75 aastat. See koht on võitnud ka ülejäänud Tallinlaste südamed. Aga Nõmme supluskompleks ei ole alati olnud ainult elanikele mõeldud suvituspaik. Umbes 70 aastat tagasi toimusid Nõmme basseinides nii Eesti Meistrivõistlused ujumises kui ka erinevad rahvusvahelised võistlused. Vähesed teavad, et 1939. aastal püstitas just nendes basseinides laulja Georg Ots Eesti rekordi 800 m ujumises.

Sel nädalal külastasime Nõmme halduskogu haridus-, kultuuri- ja spordikomisjoni liikmetega Nõmme spordikeskust (endist Nõmme supluskompleksi), kus muuhulgas oli arutusel Nõmmele välisujula rajamise idee. Spordikeskuse juhataja Toomas Klaseni sõnul on neli aasta tagasi avatud renoveeritud basseinid tänaseks saavutanud populaarsuse peamiselt linnaelanike seas, kuid minu arvates oleks päris uhke öelda, et Eesti ainuke väliujula, mis vastab Euroopa nõuetele, asub Nõmmel.

Selleks, et Nõmmel oleks Eesti ainus väliujula, polegi ülemõistuse palju tarvis teha, sest renoveeritud basseinides on suur töö juba ära tehtud. Vaja oleks basseinid varustada korraliku puhastamissüsteemi ja küttesüsteemiga, mille tulemusena oleks basseinides vesi kogu aeg puhas ja vähemalt + 25 kraadi. Lisaks on spordikeskuse territooriumile tarvis paigaldada riietusruumid, kus oleks ka pesemisvõimalused.

Kui see idee realiseeruks, siis ei peaks ma enam rannamõnusid nautivaid Tallinna elanikke kadestama, sest saaksin suve läbi basseinides ujuda, kus vesi on stabiilselt +25 kraadi ning puhas – ei mingeid vetikaid!

Küll oleks uhke, kui Nõmme basseinide 80. juubeli puhul toimuksid Nõmmel rahvusvahelised ujumisvõistlused Nõmme Cup 2015.