Rubriik: elus

Viimaste nädalatega on Tallinna linnapilti ilmunud BUS tähistusi sõiduteedele, nagu seeni peal vihma. Linnavalitsus nimetab seda ühistranspordi arendamiseks, mina nimetan seda läbimõtlemata asendustegevuseks.

Olgem ausad, minu kui bussi ja trolli kasutaja jaoks ei ole see sõiduradade juurde joonistamine muutnud midagi. Sõidugraafikud on jätkuvalt hõredad ning bussid ja trollid hilinevad. Graafikutest mittekinnipidamise tulemusel on need ülerahvastatud ja lämbed. Hommikul tööle minnes suudan ma suvel sõita maksimaalselt kolm peatust, sest siis saab lihtsalt õhk otsa. Ma ei saa aru, mis mugavusest või eelisest Taavi Aas ühistranspordi kasutamisega seoses räägib?

Linnavalitsuse eesmärk, panna inimesi oma igapäeva sõitudel ühistransporti eelistama, on iseenesest õige. Kuid see, kuidas nad seda püüavad saavutada ei kannata kriitikat. Toore jõuga autojuhtide elu kibedamaks muutmine ei motiveeri neid lämbesse ja lagunevasse bussi või trolli istuma. Samuti ei lahenda teedele BUS joonistamine Tallinna ühistranspordi tegelikke probleeme. Pigem vastupidi. See tekitab vaid segadust ja meelepaha.

Kui linnavalitsus tahab, et inimesed hakkaksid senisest rohkem ühistransporti kasutama, siis lõpetagu praegune rumal asendustegevus ning investeeringu senisest enam uutesse sõidukitesse ja teede remonti. Kuid päris esimese sammuna oleks linnavalitsusel praktiline endale selgeks teha Tallinna transpordi- ja liikluskorralduse probleemide sisu ja põhjus(ed) ning seejärel hakata neid lahendama. Paraku ei ole tehtud ühtegi ekspertiisi ega analüüsi. Aluseks on võetud vananenud arengukavad ja analüüsid, mis praegu Tallinna liikluspildis enam ei lenda. Ja nende järgi toimetama hakkamine on endaga kaasa toonud kaose. Ja see on alles algus, sest sügis ja inimeste linna tagasi siirdumine on alles ees.

Minu soe soovitus linnavalitsusele on, et lõpetage autojuhtide irriteerimine ja hakake tegelema Tallinna liikluskorralduse arendamisega päriselt. Märksõnadeks oma eesmärkide ja tegevuste seadmisel võtke: paindlikus, mugavus, kiirus ja korralik infrastruktuur.

Inimesed kasutaksid palju parema meelega ühistransporditeenust, kui tänavatel sõidaksid trollid, trammid ja bussid, mis ei pärineks (peamiselt) eelmisest sajandist; kui sõidugraafikud oleksid mõistlikud ja tihedamad; kui transpordiliinid vastaksid tänapäevastele ootustele ja nõuetele.

Silver küsis minu käes Reformikirja jaoks, et mis mind oma töö ja tegemiste juures kõige rohkem motiveerib. Mis on see, mis annab igal hommikul põhjuse voodist tõusta ja positiivse energiaga päevale vastu minna?

Vastasin.

Minu üheks põhimõtteks on – näha rõõmu teiste inimeste silmis, see on õnne saladus. Soov seda rõõmu näha ja ära tunda paneb mind tegutsema. Ehk just sellepärast on iga päeva parimad motivatsioonijõhvikad head inimesed minu ümber, kes usuvad minusse ja on mulle toeks.

Kui silme eest kisub pisut kirjumaks, siis on head kaaslased mulle muusika, raamatud või filmid. Nende autorite kogemused, emotsioonid, rõõmus, mured jne. annavad ideid, lahendusi ja aitavad lihtsalt lõõgastuda. Vahel just seda viimast ongi kõige rohkem vaja, et sirge seljaga uutele väljakutsetele vastu astuda.

Uute maanteede, kaubanduskeskuste, büroohoonete, sadamate ehitamine ehk investeeringuid tulevikku on saanud igapäevaseks. Üks selline tulevikuinvesteering on Eesti Rahva Muuseumi uue kodu rajamine Tartusse.

103 aasta tagasi Tartus asutatud Eesti Rahva Muuseum kasvas välja meie endi seast, kui „maarahvas“ hakkas tunnetama end rahvana ja omas kultuurilist mälu. Saadi aru, et Eesti rahvakultuur on väärtus, mille üle tasub uhkust tunda ning mida tuleb säilitada tulevastele põlvkondadele.

Üle saja aasta planeerimist

Eesti Rahva Muuseumi ehitamist on püütud alustada viimase saja aasta jooksul juba viis korda.

Juba ERM-i alguspäevil oli maja ehitamine üheks muuseumi oluliseks eesmärgiks. Muuseumi esimeses põhikirjaski seisis selgelt, et „oma ülesannete täitmiseks muretseb ühisus Muuseumi tarvis otstarbekohased ruumid“. Eesmärgi täitmiseks moodustati koguni spetsiaalne ehitustoimkond. Toona hinnati muuseumihoone hinnaks 8000 – 10 000 rubla, segaste aegade kiuste jäid kavandid vaid paberile.

Uuele katsele mindi omariikluse saabudes. Pärast mitmeid edutuid katseid muuseumile maja leidmiseks andis vabariigi valitsus ERM-ile loa kasutada vahepeal ülikooli valdusse läinud Raadi mõisa hoone, mis varem kuulus von Liphartidele. Eesti Rahva Muuseum koos mõisa pargikompleksiga sai populaarseks kohaks nii tartlastele kui Tartu külalistele. Seda kuni Teise maailmasõja puhkemiseni, kuna sõja lõpuks jäid  mõisast järele varemed ja ümbruskond langes Nõukogude Liidu sõjaväe käsutusse. ERM-i uueks asukohas sai aga endine kohtuhoone Veski tänaval, millel lisandusid hoidlapinnad EELK Pauluse kirikus ja EAÕK Püha Aleksandri kirikus Sõbra tänaval.

1993. aastal andis Tartu linna muuseumi valdusse endise raudteelaste klubihoone Kuperjanovi tänaval. 1994. aasta kevadel avati põhjalikult remonditud hoones püsiväljapanek „Eesti. Maa, rahvas, kultuur”. 1996. aastal võeti Riigikogus vastu üksmeelne otsus Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi ehitamise kohta.

Nüüdseks on vastuvõetud otsusest enamik täidetud. Jäänud on veel Eesti Rahva Muuseum, mille valitsus on otsustanud rajada Tartusse Raadile.

Miks just Tartu?

Eesti Rahva Muuseumi ehitamine Tartusse Raadile sai otsustati lõplikult üheksa aastat tagasi, kui  2003. aasta juunis langetasid kolm ekspertnõukogu – arhitektuuri-, muinsuskaitse- ja muuseuminõukogu –  ühise otsuse. Praegu ei ole toonases otsuses alust kahelda. Tegu on meie rahvusmuuseumi koduga alates selle loomisest.

Tõsiseltvõetavad ei ole ka skeptikute arvamused, et inimesed ei leia Tartut ja sinna rajatavat ERM-i üles. Tartu on Eestis suuruselt teine linn, Tartu on vaimsuse ja ülikoolilinn. ERM-i ehitamine Tartusse on ka regionaalpoliitiliselt oluline samm, millega muudetakse Lõuna-Eesti pealinn veelgi atraktiivsemaks.

Maa peal ja raudbetoonist

2006. aastal rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võitnud ERM-i eskiis „Mälestuste väli“ valiti välja 108 töö hulgast. Maamärki sümboliseeriv võidutöö kujutab endast väikerahva liikumist ja elujõudu, arengut minevikust tulevikku. Paraku on avalikkuse mällu jäänud aga eksiarvamus, et tegu on pika pooleldi maa all oleva klaasist kasvuhoonega. Olgu siis veelkord ülekorratud, et tegu on raudbetoonist majaga, mis asub maa peal. Maa alla jäävad vaid vaivundament ja hoidlad.

Raadile rajatava muuseumi puhul oleks ühekülgne keskenduda ainult hoonele. Tegu on tervikliku kultuurikeskkonnaga, kus maja on „Mälestuste välja“ keskpunkt. Hoone ümber jäävad loodus- ja puhkerajad. Selle läheduses on Raadi mõis ja järv. Mõisasüdant ning moodsat hoonet hakkab sisuliselt ning tegevuse kaudu ühendama igipõlistele legendidele ning pärimusele toetuv, kuid kaasaegselt vormistatud „Pärimuste park“. Kogu kompleks on koht, kus on ruumi sotsiaalseks suhtlemiseks või üksiolemiseks. See on põnev, atraktiivne ja hariduslikku väärtust omav paik kogu perele.

Raha ja suurus

Tänavu aprillis ERM-i aastakonverentsil esinenud Liverpooli Rahvusmuuseumide direktori David Flemigu arvates saab rajatav Eesti Rahva Muuseum olema üks maailma parimaid muuseume. Meil on muljetavaldavad väljapanekud ja kogudes ootavad veel paljud vaatamisväärsused kapist välja toomist, kuid puudu on sobiv keskkond, kus meie rahvakultuuri tutvustada. Museaalide arv kasvab aastas keskmiselt 1000 ühiku võrra ja need ei ole õllekapad nagu ekslikult arvatakse. Uus maja on vajalik, sest praegused tingimused ei ole rahvusmuuseumile ega museaalidele kohased. Teadkem, et selle muuseumi sisu saab olema läbilõige sajanditest, kuid hoone ja selle tehnilised lahendused on tulevikku vaatavad.

Kõvasti on arutatud selle üle, kui suur peaks ERM olema ja kas oleks võimalik ehk olemasolevat projekti väiksemaks teha. Teoreetiliselt on kõik võimalik, kuid see tähendaks uut konkurssi, vaidlusi ja ERM-i ehitamise algust veelgi kaugemas tulevikus. Praegu stardivalmis projekti on autorid viimseni valmis lihvinud ning hoone mahtusid on juba tuntavalt vähendatud. Järgmine samm saab olla vaid ehitusega alustamine.

On tõsi, et ERM-i ehitamiseks vajaminevate vahendite puhul on tegu suure investeeringuga, kuid selle hilisemale majandamisele on mõeldud võimalikult energiasäästlikult. Kokku on planeeritud uue hoone tarbeks 87 miljonit eurot ning need vahendid tuleb leida meil endil, sest Euroopast küsitud rahale oleme saanud eitava vastuse. Mitte, et tegu oleks olnud halva projekti või vale eesmärgiga. Põhjuseks oli see, et ERM-i ehitamiseks taotleti raha turismi arendamise meetme raames, kuid muuseum ei ole suunatud üksnes turismi arendamisele. Tegu on kultuuriehitisega, mis on suunatud inimeste harimiseks, meie rahvakultuuri arendamiseks, hoidmiseks ja tutvustamiseks.

Eesti Rahva Muuseumi projekti ettevalmistamisse aastatel 2007-2011 eraldatud 9,3 miljonit eurot. Valminud on ehituse tööprojekt, reostusest ja Nõukogude armeest maha jäänud hoonete varemetest  on puhastatud 40 hektarit territooriumi. Hoone ehituseks ja sisustamiseks ning näituste rajamiseks on vajalik veel investeerida 78,5 miljonit eurot ja see on kavas katta mitmest allikast – riigieelarvest, Kultuurkapitali sihtotstarbelisest finantseeringust ehitusperioodil, Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi (RKAS) omavahenditest ja puudjäävas osas ka laenurahast, mille tagasimaksed kataks aastate jooksul Kultuurkapital temale seaduse alusel laekuvast hasartmängumaksust.

Eesti on taasiseseisev olnud 20 aastat – me oleme selle üle uhked. Aga meie oma aja loost rääkiv pärand on jätkuvalt ilma koduta – selle üle me ju uhked olla ei saa.

Ilmunud Reformikiri suvi 2012