Kõik me teeme iga päev suuremaid või väiksemaid otsuseid. Otsustame erinevate valikute vahel. Nii on ka Tallinnas spordiinvesteeringutega. On tehtud valik. Muuta sportimine kallimaks ning samal ajal teha kummalisi ja maksumaksjale kahjulikke tehinguid. Mina seda valikut heaks ei kiida. Ma ei oleks juunis Tallinna esimese lisaeelarvega teinud kingitust Tondi tennisekeskusele. Samuti ei oleks ma otsustanud need samad ostetud väljakud otsustuskorras anda endisele omanikule kasutada.
Kehv on vaadata linnavalitsuse käitumist, kus laste ja noorte sildi all tehakse küsitavaid müügi ja rendilepinguid, samal ajal kui teise käega tõstetakse sporditeenuste hindasid 10 protsendi võrra.
Ma loodan, et peagi volikogule arutamiseks saadetavas Tallinna linna 2013. aasta eelarves ei ole selliseid halbasid üllatusi, kus inimeste heaolu asemel eelistatakse teha kingitusi oma toetajatele.
15. detsembril 2011 andsin ma abilinnapea Kalle Klandorfile üle 347-e Nõmme inimese palve remontida käesoleval aastal Hiiu tänav. See osa, mis jääb Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee vahele.
Inimeste soov oli siis ja on tänaseni, et Hiiu tänaval oleks turvaline ja mugav liigelda. Seda nii perega jalutades kui jalgratta või autoga sõites. Kahjuks ei leidnud Tallinna linnavalitsus võimalust Nõmme elanike soovi täita.
4. jaanuaril 2012 andis mulle viisakas eitavas vastuses Tallinna Kommunaalameti juhataja asetäitja teada, et nendele on Hiiu tänava remondi vajadus teada. Kuid linnavalitsuse poolt teederemondiks planeeritud summad ei võimalda Hiiu tänavat 2012. aastal korda teha.
Küll aga lubas vastaja, et Hiiu tänava remondivajadustega arvestatakse 2013. aasta kapitaalremondi ja rekonstrueerimise objektilise kava koostamisel.
Selleks, et Kalle Klandorf ei saaks hiljem öelda, et keegi ei ole juhtinud tema tähelepanu Hiiu tänava kapitaalremondi vajadusele, edastasin abilinnapeale volikogus arupärimise. Sisu on sellel lihtne. Palun tal vastata ühele küsimusele ja teha seda ausalt.
Hiiu tänav on autodele ja ühistranspordile sõidetamatuks muutunud. Elanikele rohket vibratsiooni ning müra tekitava Hiiu tänava täielikku remonti ei ole võimalik enam edasi lükata, see tuleb ära teha järgmisel aastal.
Olen huviga jälginud linnavalitsuse tibutantsu Veskimöldre ja Mäepealse elanike bussiühenduse probleemi ümber. Tehakse justkui palju, aga probleemi ei suudeta lahendada või siis ei taheta lahendada.
Buss nr 20A läbib mõlemat asumit, kus inimestel on ühistranspordi kättesaadavusega probleem, Veskimöldret ja Mäepealset. Täna on aga sellel bussil kaks murekohta. Esiteks sõidugraafik. 20A sõidab kui kuuvarjutus ja pühapäeval on liin hoopis suletud. On kummaline mõelda, et Tallinna ja Pärnu vahel sõidavad bussid tihedamini kui Kesklinna ja Laargi vahet. Täna see nii on. Mõeldes Mäepealse inimeste murele, siis teiseks probleemiks on bussi sõidumarsruut, mis ei läbi otseselt Mäepealse asumit.
Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna, seega tegin ühe illustratsiooni enda mõttele. Pildil on sinisega märgitud, kuidas võiks muuta 20A sõiduteed nii, et see läbiks ka Mäepealse asumit. Olgu öeldud, et see on kõigest üks võimalik variant. Arutada võiks ka Raja tänavalt vasakpööret, et buss sõidaks jätkuvalt läbi ka Vilde teelt. Kuid selge on see, et marsruudi muutmisest üksi ei ole kasu. Olulisem on, et 20A hakkasi tihedamini sõitma.
Miks ei taha linnavalitsus pingutada selle nimel, et nõmmekate üks olulisemaid vaba aja veetmise kohti saaks kaitse alla võetud? Kui mitu korda me peame veel lehtedest lugema kellegi fantaasiatest rappa planeeritava munitsipaalgolfiväljaku või elamute kohta? Kui mitu aastat me peame veel ootama, et Pääsküla raba saaks kaitse alla võetud ning me ei peaks enam muretsema selle praegusel kujul säilimise pärast?
Aga Nõmme inimestele ei ole ükskõik oma kodukohast. Nad tahavad, et see oleks parim, kus oma perega elada, oma lapsi kasvatada ja vananeda. Ma soovin, et ka praegused linnajuhid saaksid sellest aru ja teeksid selle eesmärgi nimel tööd ning Pääsküla raba saaks lõpuksometi kaitse alla võetud.
Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak peab 2013. aasta Tallinna peamiseks prioriteediks lasteaedades õpetajate palkade tõstmist ja pedagoogide täistööaja taastamist.
„Reformierakonna fraktsioon peab oluliseks, et pealinna lasteaedades töötaks motiveeritud ja oma töö eest väärilist palka saavad õpetajad. Oleme teinud linnapeale ettepaneku tõsta järgmisel aastal Tallinna lasteaiaõpetajate palkasid sarnaselt kooliõpetajatega,“ ütles Pillak.
Pillaku sõnul on seejuures oluline, et taastataks ka pedagoogide täistööaeg, et palgatõus oleks päriselt, mitte näiline nagu see on siiani olnud. „Formaalselt on palgasumma küll kasvanud, aga kuna samal ajal on pedagoogide töökoormust vähendatud, on reaalne palk vähenenud. Nüüd, kui linnaeelarve suureneb tuleb pedagoogide palkasid tõsta reaalselt ning selleks tuleb taastada ka õpetajate töökoormus,” selgitas Pillak.
Tallinnas kooli- ja lasteaiaõpetajate palgad võrdsustati 2009. aastal ning toona tehtud otsus annab Reformierakonna fraktsiooni juhile usku, et linnavalitsus toetab nende ettepanekut. „Linnapea on öelnud, et järgmisel aastal on lasteaiad linna üks prioriteetidest. Paraku ei piisa vaid remonditud majast. Sinna on vaja ka motiveeritud pedagooge, sest Tallinna lapsed väärivad parimate õpetajate hoolt ja tähelepanu,” lisas ta.
Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni saatis linnapeale kirja, milles tegi ettepaneku tõsta 2013. aasta Tallinna linnaeelarves lasteaiaõpetajate palkasid 11%.
Lisainfo:
Õnne Pillak
Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees
onne.pillak@tallinnlv.ee
53305033
Linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimehe Õnne Pillaku arvates peaks Tallinna linnavalitsus välja töötama investeerimisplaani, kuidas võimalikult kiiresti minna üle LED-valgustitele, et Tallinna tänavad saaks valgustatud ning inimesed ei peaks sügisõhtutel pimeduses kobama.
«Tänavate valgustamiselt kokkuhoidmisega jookseb linnavalitsus praegu vales suunas. Selle asemel, et pimendada tänavaid ja sellega inimeste turvatunnet, peaks linn leidma lahendused, kuidas tänavalampide püsikulusid alla viia,» ütles Pillak. Ta lisas, et üks võimalus selleks on vananenud naatriumlampide väljavahetamine keskkonnasäästlikumate LED-lampide vastu.
«Täna on olemas toimivad LED-tänavavalgustuse süsteemid, mis aitavad tänavavalgustusega seonduvatelt kuludelt kokku hoida ligi 5,5 korda. Oleks mõistlik Tallinnas hakata kasutama kokkuhoidlikumat ja keskkonnasäästlikumat süsteemi, mitte tänavalampe välja lülitada,» arvas Pillak.
Reformierakonna fraktsiooni juhi sõnul peaks linnavalitsus kärpimise asemel töötama selle nimel, et Tallinna vananenud valgustid välja vahetada. „Vajaliku investeeringu suurusjärk oleks 25 miljonit eurot, aga tulemuseks korralikult valgustatud ja turvalised linnatänavad,“ ütles Pillak.
Tänase päeva seisuga on Tallinna linnas kasutusel vaid 18 LED tänavavalgustit Jaama tänaval ning 19 LED valgustit Nõmme turu parklas.
Igaühes meist on varjul omad lood, oma maailm. Mõnes on see kirevam. Mõnes tuhmim. Mõnda võid jäädagi lugema, tabamata selle loo päris tuuma. Kuid on neid lugusid, mis jäävad kummitama, sest need on Sulle kuidagi tuttavad. Sest need puudutavad Sind.
Nooruspõlves Pariisi kolinud ja seal kirevat elu nautinud Frida (keda mängib Jeanne Moreau) on kibestunud ja endasse tõmbunud bravuurikas vanaproua. Ta elu on olnud seikluste rohke. Ta on nautinud erinevaid kirgi, tähelepanu, inimeste seltskonda jne. Tema elus on olnud kaks armastust, millest on saanud mälestused. Kuid tema süda on maailma eest mitme tabalukuga kinni ning hinges tunneb ta üksildust. See on muutnud ta kibestunud ja pahuraks vanainimeseks, kes tunneb rõõm veel vaid maitsvates croissantidest ja teest.
Frida elu muutub päeval, kui tema uueks hooldajaks tuleb eestlanna nimega Anne (keda mängib Laine Mägi). Viiekümnendates naise elu Eestis on muutunud rutiinseks ja halliks. Ta on lahutatud, kasvatanud suureks oma lapsed ja just matnud oma ema. Ta tunneb, kuidas kõik temas mandub ning saades pakkumise Pariisist võtab ta ennast kokku ja otsustab elus uue lehekülje pöörata. Nagu ikka on muutused hirmutavad, kuid nagu Raagi filmiski väljakoorub, siis sageli vajalikud ja ennast äratasuvad.
„Eestlanna Pariisis“ räägib kahest väga erinevast eesti naisest. Nende seiklustest romantilises Pariisis. Nende rõõmudest ja hirmudes. Nende omavahelise sõpruse kasvamisest, mis läheb küll üle kivide ja kändude, kuid muutub üha tugevamaks. See on lugu, kuidas ühest pealtnäha juhuslikust hetkest võib muutuda kogu Su elu. Sa võid leida enda kõrvale inimesed, keda oled kaua aega oodanud ning juba kaotanud lootused neid leida. See on lugu sellest, kuidas inimeste usaldamine on palju rohkem väärt, kui nende pidev kahtlustamine ja õelutsemine. See film õpetab, kuidas keeruliste inimestega toime tulla, neid mõista. Nende kiiksudega leppida ja need endale armsaks teha.
„Eestlanna Pariisis“ on julgustus nendele inimestele, kes täna ei ole enam oma esimeses nooruses ja vajavad energiasüsti, et tuua enda ellu see värske miski. See film näitab, et mitte kunagi ei ole hilja oma loos alustada uut peatükki. Meil on üks elu ja sellest tuleb osata rõõmu tunda.
Kui te aga küsite, mis selles filmis minu jaoks isiklikku oli, siis… Mõni päev tagasi andis mulle üks töökaaslane/sõber koopia ühest artiklist. See rääkis keerulise iseloomuga inimestest ehk vaenajatest. Eile Ilmar Raagi filmi vaadates hakkas mind sealt artiklist kummitama üks mõte: väga ärritunud ja vihase inimesega tegelemine nõuab üksjagu suurt emotsionaalset küpsust.
Kõik me teeme iga päev suuremaid või väiksemaid otsuseid. Otsustame erinevate valikute vahel. Nii on ka Tallinnas spordiinvesteeringutega. On tehtud valik. Muuta sportimine kallimaks ning samal ajal teha kummalisi ja maksumaksjale kahjulikke tehinguid. Mina seda valikut heaks ei kiida. Ma ei oleks juunis Tallinna esimese lisaeelarvega teinud kingitust Tondi tennisekeskusele. Samuti ei oleks ma otsustanud need samad ostetud väljakud otsustuskorras anda endisele omanikule kasutada.
