õnnelik mõte on parim ergutus
Emotsioonide, hinge ja armastuse asupaik – see on süda.
Näita oma sõpradele, milliseid õnnelikke emotsioone nad Sinus loovad. Räägi oma lähedastele, kuidas Sa kannad neid oma hinges. Ütle oma armsamale, kui suur armastus tema vastu elab Sinu südames.
Miks Sa oled valinud poliitika? Võib öelda, et see küsimus on minu jaoks juba igapäevane. Lihtne. See on minu jaoks kõige huvitavam, kirglikum ja eneseteostamist võimaldav ala. Uskuge mind, poliitikas ei hakka kunagi igav.
Nagu ütleb Agu Sihvka, et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada algusest. Juba väikse plikatirtsuna eelistasin ma kõrvalt vaatamise asemel tegutseda. Mulle meeldis teha teistele head, inimesi abistada, seista õigluse eest ja kui midagi oli katki, siis see ära parandada. Tore oli neid asju teha, sest see rõõmustas mind ümbritsevaid inimesi. See on ikka hea tunne, kui saad muuta inimesi õnnelikumaks.
Gümnaasiumis käies ristus mu tee tänu Keit Pentusele Reformierakonnaga. Ma ei ole kunagi uskunud juhustesse, kõik juhtub meie elus kindlal eesmärgil. Nii ka minu liitumine Reformierakonnaga. Peagi mõistsin, et poliitika on ala, kus saan ennast teostada ning see läbi aidata teisi kaasmaalasi. Ei läinud kaua aega, kui ma kandideerisin esimest korda Tallinna Linnavolikogusse. Aasta oli siis 2002. Nagu ikka, läks ka minu esimene vasikas aia taha. 15 häälega ei õnnestunud mul volikogusse pääseda 🙂 . See-eest sain hea kogemuste pagasi, tänu millele olen ma täna Tallinna Linnavolikogu liige. Kuid see ei ole kindlasti mitte jäämäe tipp. Tuleb tunnistada, et ma ei ole täna enda jaoks veel päriselt selgeks mõelnud, kas ma tahan tulevikus saada esimeseks nais kaitseministriks või hoopis kultuuriministriks. Kindel on see, et oma tulevikku näen ma poliitikas.
See oli umbes aasta tagasi, kui mulle tehti esimest korda ettepanek kandideerida Riigikogusse. Ma ei hüpanud selle peale käsi plaksutades õhku. Tõsi, olin ettepanekust äärmiselt liigutatud. Samas ka ehmunud ja ärevuses. Riigikogusse kandideerimine ei ole minu jaoks otsus mida teha uisapäisa, sest sellega kaasneb vastustu oma toetajate ja poolehoidjate eest. Pika kaalumise järel otsustasin uue väljakutse vastu võtta ning kandideerida eelolevatel valimistel Riigikogusse.
Mis siis lõpuks otsustavaks sai?
Täna arutas Riigikogu õppelaenude tagasimaksmise taastamist. Kuulates erinevaid ettekandeid ja arvamusi, siis ma ei mõista, mismoodi saab nii kirglikult kaitsta tudengite ebavõrdset kohtlemist. Kuidas teisiti iseloomustada stiimulit, mis kunagi loodi selleks, et avalikku sektorisse noori tööle meelitada.
Kogu lugupidamise juures ei saa ma nõustuda Mailis Repsiga, kes täna Riigikogu puldist väitis, et noored lähevad õppima seetõttu, et riik maksab nende õppelaenu kinni. Minu kui tudengi jaoks on selline väide solvav. Mina läksin õppima enese harimise eesmärgil. Usun, et suurem osa tudengitest on õppima läinud eelkõige soovist ennast harida ja investeerida oma tulevikku. Enese harimine tähendab õnnelikumat ja paremat elu, sest hea haridus võimaldab kõrgemat palka, paremat kaitset töötuse vastu ja suuremat pensioni tulevikus.
Aga heidame pilgu korra veel minevikku. Õppelaenu tagasimakse kompenseerimine ei olnud kõigile kehtiv privileeg, see oli ühele osale tudengitest kehtinud erikohtlemine. Õppelaen hüvitati avaliku teenistusse siirdunud tudengitele. Tuletan veel meelde, et antud soodustuse näol ei olnud tegu sotsiaaltoetusega, vaid nö stiimuliga, mille eesmärgiks oli meelitati noori avalikku teenistusse. Põhjuseks oli kunagi avaliku sektori madal palgatase, mis täna enam kaugeltki nii ei ole.
Ja veel. Olen küsinud erinevate tudengite käest, mille peale nemad oma õppelaenu on kulutanud. Osadel tudengitel läks õppelaen sihtotstarbeliselt ehk õppemaksu tasumiseks. Samas oli ka neid, kes soetasid soodsa laenu eest endale auto või panid lihtsalt pidu. Siit minu küsimus, kas maksumaksjad peaks kinni maksma ühe osa noorte nö petliku luksuse, mida nad ise muidu lubada ei saa? Ma ei pea seda õigeks. Samamoodi ei pea ma õigeks Mailis Repsi arvamust, justkui noored läheksid kooli vaid sellepärast, et riik maksab hiljem nende õppelaenu kinni. Haridus on investeering iseendasse aga mitte sotsiaaltoetus.
Öeldakse, et minevik on mälestused, tulevik on unistused. Mulle meeldib unistada ja mul on palju unistusi. Üks nendest on see, et Eestis oleks võimalik omandada parimat haridust Põhja-Euroopas ja mis saaks olla uhkem kui vähemalt üks Eesti ülikool kuuluks Euroopa TOPP 100 hulka. Selleks, et see juhtuks on vaja muuta meie haridussüsteemi.
Mida selleks teha?
Tudengi põhitöö on õppimine. Selleks, et tudeng saaks teha oma põhitööd on vaja Eestile luua korralik stipendiumide ja õppetoetuste süsteem. Selline, kus stipp võimaldab hästi õppival tudengil keskenduda ainult õppimisele. Ja vajaduspõhine õppetoetus, mis on seda vajavale tudengile tõesti toetuseks.
Rääkides Eesti hariduse tulevikust, siis ei tohiks olla eesmärgiks mitte kvantiteedi tõstmine, vaid ikka kvaliteedi tõus. Eesti on juba niigi Euroopa Liidu suurimate haridusse investeerijate seas, seega ainult riigi investeeringutega haridusekvaliteeti ei tõsta. Sellepärast on oluline erakapitali osakaalu suurendamine kõrghariduses. Maksuvabade haridusfondide loomine on üks võimalikest variantidest, suunamaks inimesi enam investeerima oma lapse ja iseenda haridusse.
Usun, et korralik stipendiumide ja õppetoetuste süsteem ning kõrghariduse rahastamise võimaluste avardamine on see värskenduskuur, mida meie tudengitele ja kõrgharidusele on vaja.
Küllap oled tähelepannud, et rohkem kui üks inimene ei suuda valgusfoori taga kuidagi ära oodata liiklemist lubavat rohelist tuld ning astuvad autoteele punase fooritulega.
Vaadates tänava pilti, siis peamiselt on sellised kärsitud jalakäijad pensionärid ja koolilapsed.
Näiteks täna „jooksis” Sõpruse puiesteel ristmikule oma kepile toetades mitte enam esimeses nooruses olev mammi. Seda tegi ta siis, kui valgusfooris põles punane tuli.
(Sõpruse pst ja Keskuse tn ristmik 13.01.2011)
Sellist mõistuse vastast tegu vaadates jätab mul süda alati lööke vahele. Miks nad nii teevad? Kas nad tõesti ei hooli oma elust? Kas neil on ükskõik, mida tunnevad nende lähedased siis, kui punase tulega sõiduteele joostes peaks nendega õnnetus juhtuma.
Armsad kaasmaalased panen teile südamele, et ületaksite sõidutee vaid rohelise tulega. Sellise käitumisega olete eeskujuks lastele, noortele ja kõigile teistele inimestele. 30 sekundit kannatust, et roheline tuli fooris süttiks, võib päästa teie elu. Oma positiivse eeskujuga võite päästa mitmete teiste rutakate jalakäijate elusid, kes punasetulega üle tee minnes võivad auto alla jääda.
Mina olen selle põhimõtte enda sisse tugevalt juurutanud. Ületan sõiduteed siis, kui valgusfooris põleb roheline tuli.
Vaadates õue, siis võib öelda, et lumest meil puudust ei tule. Pigem vastupidi.
Vahetult enne jõule ehmatasid kodanikud mupost minu eeskujulike vanavanemaid hoiatusega. Ilma keerutamata oli sisu järgmine: rookige oma kõnnitee ära või saate trahvi. Te võite vaid ette kujutada, mida selline paber 79- aastase vanahärra vererõhuga tegi. Olgu siinkohal öeldud, et tegu on pensionäridega, kes eeskujulikult roogivad koguaeg oma kõnniteed. Kui nad tervise pärast seda ei saa ise teha, siis teevad seda mu vennad. Piinlik lugu, mupo.
Miks ma seda kõike kirjutan? Nimelt eile juhtusin lugema Rainer Vakra uudist, et ta korraldab pensionäridele ligi poole miljoni krooni eest meelelahutusürituse. See on tore, kui linnaosad kutsuvad eakaid kultuuriüritustele või linnaosade juhid tegelevad populaarse meelelahutuse ehk ilmaennustamisega, kuid minu arvates tuleks linnaosadel esmajärjekorras keskenduda lumekoristusele. Kurb on vaadata lapsevanemaid, kes püüavad läbi lume oma lapsevankritega liikuda või vanureid, kellel on rakse kõnniteedel liikuda, sest need on lume poolt ummistatud. Lumevallide likvideerimisele võiks appi võtta mupo jõud, kes praegu suunab oma energia vaid elanike trahvimisele ja noomimisele.
11 aastat tagasi oli minu üheks suurimaks unistuseks Kivimäe Põhikoolist minema saada. Tänaseks on see unistus täitunud. Tol hetkel ei olnud see positiivse alatooniga unistus, vaid toores soov sealt ära saada. Ega mind pole sinna vahepeal eriti kiskunudki, kuni tänaseni…
Nädal tagasi otsustasin ennast proovile panna ning nõustusin osalema projektis ”Tagasi Kooli” ja täna oligi see päev, kui käisin põhikoolis tundi andmas. Te ei kujuta ette, kui väga ma pabistasin. Ja maha sadanud üllatuslumi ei aidanud sellele mitte üks teps kaasa. Tänu ekstreemsetele Eesti ilmastikuoludele oleksin ma peaaegu hiljaks jäänud.
Liblikad kõhus koolimaja ukse poole tormates oleks mind peaaegu tabanud väikese koolivenna lumepall. Kõik on ikka endistviisi: esimene lumi toob kaasa ohtlikud lumesõjad koolimaja eest. Aga ma tahaksin seda väikest koolipõnni tänada, sest just tänu temale oli mul koolimaja uksest sisse astudes hirm kadunud. Siirad tänud ka minu endisele klassijuhatajale Elju Nugale, kelle soe naeratus ja kallistus andsid mulle julgust saada esimene kogemus õpetajana. Mõelda vaid, temaga oli meil aastaid tagasi raskusi ühte ruumi ära mahtumisega.
Täna ununesid aga kõik kunagised lahkhelid.
Koolikell, mis kunagi tähendas minu jaoks 45 minutit piinlemist, kutsus mind täna tagasi klassi, kus ma oli ise kunagi õppinud. Eriti nunnu, esimeses pingis vaatas mulle naksti vastu minu väikevend (või mis väike ta enam on, 16 on juba päris suur tegelikult). Huvitav, kas seda klassi on väiksemaks tehtud?: oli minu esimene mõte, kui ma ruumi astusin. Teoreetiliselt on võimalik, et see ruum on minu jaoks väikeseks jäänud.
Sünnipäevalaul lauldud ja õnnesoovid edastatud (ühel tüdrukul oli nimelt sünnipäev), hakkasin ma tunniga peale. Ennast tutvustades trummelda mul kogu aeg peas: huvitav, kui kaua läheb aega enne, kui nad ära väsivad ja ei viitsi mind enam kuulata? 7 minutit? 19 minutit? Olgu siinkohal öeldud, et jäägitu tähelepanu osaliseks sain ma tervelt 45 minutiks ja seda isegi tagarea marakrattidelt.
Kui ma alguses oli plaaninud rääkida riigist ja noorte kaasamisest, siis õpilasi vaadates tuli ennast kiirelt ümber installeerida. Raamatu tarkusi annavad neile õpetajad ja õpikud. Samas nõuandeid, kuidas püüelda oma unistuste poole ja mis vigurid need unistused üldse on ja milleks neid tarvis, ei pruugi neile keegi õpetada. Nii ma siis otsustasin rääkida hoopis sellest, milline ennastunustav unistaja mina olen ja kuidas ma neid unistusi täide viia püüan. Mu valik oli õige, peale 45 minutilist vestlust noortega mõistsin, et meie teismeliste kaks peamist probleemi on: nad ei julge/oska unistada ja nad totaalselt alahindavad ennast.
Näiteks: üks tagarea marakrattidest soovis saada ettevõtjaks, aga ta ei uskunud, et see soov kunagi täitub. Miks? Sest tal on halvad hinded.
Sõbrad, ma palun, ainult head hinded ei tee kellestki veel edukat ettevõtjat. Tahtejõud ja oskused (pane mängu oma tugevused) teevad seda. Tõsi, hinded on vajalikud, et koolid lõpetada, aga see ei garanteeri unistuste täitumist. Isegi, kui keegi teine ei usu sellesse poissi, siis mina usun. See sära, mis tema silmist paistis, kui ta oma unistusest rääkis, oli ääretult tugev. Tõline energiapomm!
See poiss oli vaid üks nendest õpilastest, kes arvas, et unistamisel ei ole mingit mõtet, sest need on vaid unistused, mis ei pruugi kunagi täide minna. Tegelikult oli nendel õpilaste ehk natuke õigus. Unistused ei täitu üleöö, nende nimelt tuleb tööd teha, aga kui unistusi pole, siis ei ole ka millegi nimelt pingutada.
Siinkohal tuleb mulle meelde üks Freudi mõttetera: mõte on teo peaproov. Ja täpselt nii ongi.
Kogemus, mis ma ”Tagasi Kooli” projekti raame sain oli õpetlik ja avas mu silmad noorte murede ja rõõmude osas. Siit ka minu soovitus koolidele. Ma arvan, et juba üheksandas klassis peaks noortele pakkuma paari psühholoogitundi, kus neile räägitaks enda otsingutest, oma elu eesmärgistamisest ja eneseteostamisest. Mida varem inimene õpib ennast tundma ja teab, mida elult tahab, seda rohkem on meil õnnelikke inimesi.
Kivimäe Põhikooli 9. klassile soovin ma aga head põrumist eksamitel ja kolme unistuse (mille me igaüks täna endale kirja panime) täitumist.
Eestis kehtiva Keeleseaduse kohaselt on meil reklaamides kasutatavaks keeleks eesti keel. §23. Teabekeel. Avalikud sildid, viidad, kuulutused, teadaanded ja reklaam on eestikeelsed.
Need pildid on tehtud Tallinnas viimase kahe kuu jooksul.
(Tammsaare tee ja Mustamäe tee ristmik.)
(Kristiine ristmik. Samuti on see plakat “ehtinud” Hipodroomi ristmiku.)
