Rubriik: elus

Jalutades täna üle Vabaduse väljaku mõtlesin, et küll oleks tore päiksepaistelise ilmaga esindusväljaku suurtelt ekraanidelt vaadata erinevate kultuuripealinna ürituste ülekandeid. Näiteks sel nädalavahetusel võiks Vabaduse väljakul näidata laulu- ja tantsupeo kontsertide ülekandeid. Ma olen kindel, et vaatajaid neile ülekannetele jaguks. Samuti jõuaks meie noorte suur pidu linna külalisteni, kes varem sellest ehk kuulnudki ei ole.

Tuhandeid noori laulu- ja tantsusõpru ühendav pidu, mis saab homme alguse Tallinna Lauluväljakul on kultuuripealinna üks olulisematest sündmustest.  Liialdamata võib öelda, et tegu on ühe Eesti firmamärgiga, mida oleks patt jätta näitamata meie esindusväljakul. Minu teada Tallinn täna seda võimalust ei kasuta. Sellest on aga kahju. Täna näitavad Vabaduse väljaku ekraanid peamiselt ilmauudiseid või linnavalitsuse pressiteateid. Suvel, eriti veel kui on tegu kultuuripealinnaga, võiks need ekraanid linnarahvale ja külalistele palju huvitavamat pilti näidata. Eesoleval nädalavahetuse võiks selleks olla laulu- ja tantsupeo ülekanded.

 

(Vabaduse väljaku ekraanid 30.06.2011 kell12:19)

Tingimused XI noore laulu- ja tantsupeo Maa ja Ilm kontsertide ülekanneteks on Vabaduse väljakul olemas. Samuti on olemas ka suurte ürituste ülekannete kogemus, mis saadi eelmisel aastal jalgpalli MM näitamisega. Laulu- ja tantsupeo näitamine Vabaduse väljaku ekraanidel muudaks kultuuripealinna keskkonna huvitavamaks ning rõõmustaks nii linnaelanikke kui külalisi.

Kolmapäeval sai Tallinna Kultuuriväärtuste amet endale uue juhi, kelleks on kesklinna endine vanem Aini Härm. Kui eelnevad nädalad hirmutati mind jutudega, et uueks juhiks saab Katrin Siska, siis päevalõpuks läks justkui hästi.

Tuletades meelde Tallinna juhtide viimaste aastate tegevusi kultuurivaldkonnas (siin kohal ei ole vaja liiga kaugelt näiteid otsida, võtame näiteks kultuuriasutuste maamaksu tõusu 2,5%-le), siis on selge, et Aini Härmal lihtne uuel kohal olema ei saa. Eesootavad ebamugavad otsused. Ma siiralt loodan, et ta suudab pealinna kultuuritegevuse rahastamist või kultuuriruumi arengut puudutavaid otsuseid tehes jääda objektiivseks ning arvestada kultuurivaldkonna huvisid.

Viimastel aastatel on kultuuriasutused Tallinnas jäänud vaeslapse rolli ja neid eelistatakse mitte toetada. Kui täna on üheks päästerõngaks SA Tallinna 2011 tarvis eraldatud ligi 3,4 miljonit eurot, siis kultuuripealinna aasta lõppemisega lähevad need võimalused lukku. Oluline on, et täna SA-le Tallinn 2011 linna poolt eraldatud 3 451 229 eurot jääks kultuurivaldkonda, mitte ei suunataks mõnda linnavõimu eraprojekti, näiteks Tallinna TV-sse või muposse. Ma usun, et antud vahendite kasutamist puudutavad otsused pole Aini Härmile lihtsad, kuid loodan siiralt, et ta suudab nende vahendite eest võidelda ning need jäävad kultuurirahastamisse alles.

Tallinn peaks olema kultuurne linn kogu aeg, mitte ainult kultuurpealinna tiitlit kandes. Kultuuri rolli linnaelanike igapäeva elus ei tohi alahinnata. Teatrid, kontserdid, muuseumid rikastavad, harivad ja kujundavad meie elustiili. Mida kvaliteetsemaid elamusi me suudame omavalitsusena pakkuda, seda rahulolevamad ja intelligentsemad on meie inimesed. Seepärast on oluline, et linn arendaks oma kultuuriruumi pidevalt. Kahjuks on viimastel aastatel Tallinna enda poolt kultuuritegevuse toetamine soiku jäänud.

Erinevad kultuurivaldkonnas tegelevad inimesed on täna mures, et neil puudub linnaga dialoogi pidamise võimalus. Ma loodan, et ka see olukord muutub tulevikus. Et pealinna kultuuriruum areneks, on oluline, et siinsed asutused, seltsid, MTÜd saaksid oma tegevust arendada. Kahjuks pole aga Tallinna linna viimane samm ärimaa maksumäära tõstmisest maksimumini märk soodsa tegevuskeskkonna loomisest või kultuuri arengu toetamisest.

Ma loodan, et Aini Härmil jätkub julgust ja ta seisab Tallinna kultuurielu arendamise eest. Jõudu uuele ja traditsiooniline soe käepigistus Kultuuriväärtuste ameti uuele juhile.

Õnne tee on sillutatud unistuste ja soovidega, sellel teel leidub loovust, armastus ja pikka iga.

Julgege unistada ja püüelge oma soovide pooole. Kui Eesti inimesed on rõõmsad ja õnnelikud, siis läheb hästi ka meie kodumaal.

Palju õnne!

Viimastel nädalatel olen kohanud mitmeid inimesi, kes ütlevad: see kord ma valima ei lähe. Küsides miks nii, siis vastavad, et ei ole ju vahet kas lähen või mitte.

Ei vasta tõele. Iga hääl on oluline, sest just meie, kes me käime valimas, kujundame oma riigi oleviku ja tuleviku. Mina tunnen oma kodumaa üle uhkust, sest meil läheb hästi. Ma soovin, et eestlastel läheks ka tulevikust hästi ja sellepärast lähen ma kindlasti valima. Soovitan seda teha ka Sinul.

Ehk mäletate multikat nimega Digimonid, kus mänguloomad digimuutusid kangelaslikeks olenditeks. Tundub, et sellise digimuutumise on kõrghariduse teemal läbi teinud ka kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Veel viis aastat tagasi rääkis Aaviksoo Tartu ülikooli rektori ametis, et kõrgharidusse on vaja rohkem kaasata eraraha. 12. märtsil 2005 ütles Jaak Aaviksoo: ”Meie silmakirjalik olukord, kus me väidame, et meil on tasuta kõrgharidus, peab lõppema, sest see on ebaõiglane nende tudengite suhtes, kes maksavad juba täna oma õpingute eest ise.”

Mida arvab aga Aaviksoo täna? Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv kaitseminister Jaak Aaviksoo, kes aastatel 1998 – 2006 oli Tartu ülikooli rektor, leiab, et tasuta kõrgharidus on igati põhjendatud ning rahalised vahendid selleks riigieelarvest leitavad.

Olgu siin kohal märgitud, et tegelikult tunnistab ka IRL ise, et ega see lubatud tasuta kõrgharidus kõigile, päris igaühele ikka mõeldud ei ole.

Tõsi, ilusaid reklaamibüroo poolt tehtud loosungeid on kerge loopida. Sisu loeb! Tegelikult tuleks rääkida sisust ehk kuidas päriselt võimaldada kõrgharidus kõigile, kes seda soovivad.

Rääkides Eesti hariduse tulevikust, siis ei tohiks olla eesmärgiks mitte kvantiteedi, vaid kvaliteedi tõstmine. Me vajame hariduses kvaliteedireformi, mille käigus tuleb Eestile luua korralik stipendiumide ja õppetoetuste süsteem ning oluliselt suurendada erakapitali kaasamist kõrgharidusse.

Just muudatused sisus on see värskenduskuur, mida Eesti kõrghariduse maastik vajab.

Küllap olete näinud telest sotside esimehe Sven Mikseri reklaami, kus ta selge silmavaatega lubab käibemaksu vähendamist ja hindade alandamist.  Sveni jutt on iseenesest ilus ja teeb valija kõrvadele pai.  Aga mõtlevat inimest paneb selline jutt  kulmu kortsutama. Kust tuleb järeldus, et käibemaksu alandamine 5%-le viib ka hinnad automaatselt alla? Sõbrad, selles puudub loogika. Tuletan meelde, et meil on turumajandus, kus hinna dikteerib nõudlus ja pakkumine.

Selle asemel, et kirjutada keeruline majandusjutt, toon ühe lihtsa näite. Kujutage ette, et olete pagariäri omanik Robert/Roberta. Teie äris on imehead seenepirukad, mis maksavad 48 senti (ilma käibemaksuta 40 senti). Täna maksate piruka pealt 8 senti käibemaksu. Kui nüüd käibemaks alandada 5%-le, siis maksaks te selle sama piruka pealt maksu 2 senti. 6 senti jääb teile sellisel juhul alles. Minu küsimus pagariäri omanikule. Mida te teete oma 6 sendiga? Kas  alandate selle võrra seenepiruka hinda või võtate selle 6 senti endale?

Kui äri eesmärk on kasumi teenimine, siis vabatahtlikult ei anna raha keegi ära. Ehk käibemaksu alandamisest alles jääva summa arvelt ei alandata mitte hindasid, vaid teenitakse suuremat kasumit. Tundub loogiline? Seega ei võida käibemaksu alandamisest ostja, vaid poeomanik, kellele jääb väiksema maksu tõttu rohkem raha alles.

Mida me üheskoos antud näite abil tõestasime. Käibemaksu langetamine ei too kaasa hindade langust. See tähendaks hoopis, et riigil jääks saamata käibemaksu pealt miljoneid eurosid maksulaekumist. Väiksem maksude laekumine tähendab aga vähem raha riigieelarvesse ja kokkuhoidu kellegi teise arvelt.  Kelle arvelt see käibemaksu alandamine siis tuleb – pensionäride, laste, noorte….

See, kelle arvelt käibemaksu alandamine võetakse, on piimaga kirjutatud sotside reklaami subtiitritesse, mida halval juhul nähakse alles peale valimisi.