Rubriik: elus

Minu arvates on hea, et viimaste nädalatega on tähelepanu keskpunkti tõusnud intellektuaalse omandi kaitse küsimus ehk milleks meile ACTA.

Küll aga ei meeldi mulle see paanika, mis inimestes on asjatult ja ebaõiglaselt tekitatud.

Huvitav, kui paljud ACTA vastased on päriselt selle paberi läbilugenud. Või kui tihti nad teevad endale raamatupoest ostetud raamatust koopia ehk paljundavad seda. Nii omatarbeks, äkki läheb vaja. Tõenäoliselt mitte kunagi. Miks peaks tegema enda tarbeks koopiaid siis e-raamatust? Kas tõesti peavad ACTA vastased õigeks tõmmata vabaduse ja varastamise vahele võrdlusmärk? Nali naljaks, tegelikult on kurb vaadata, kuidas ACTA vastased demagoogitsejad inimeste päid sassi ajavad ja nende hinges paanikat tekitavad.

Siin on teile üks emotsioonide vaba selgitus, mis see ACTA on ja mis sellega kaasneb.

Kolm lauset võltsimisvastase lepingu kohta:

1)Võltsimisvastane leping tõstab Eesti eksportivate ettevõtete konkurentsivõimet riikides, kes on ACTAga ühinenud.

2)ACTA võitleb laiaulatusliku ja organiseeritud võltsimise kuritegude vastu. Võltsimisvastane leping ei mõjuta ega piira meie igapäevast interneti kasutamist.

3) ACTA ei muuda Eesti seadustes midagi. Eesti ja Eurpoopa Liidu siseselt on autorite õigused juba kaitstud tugevamalt kui seda näeb võltsimisvastane leping ette.

Kõik, mida te täna internetis teete ja mis on hetkel seaduslik, saate teha ka edaspidi!

Pikemalt

• Leping ühtlustab rahvusvahelisi reegleid laiaulatusliku ja organiseeritud intellektuaalomandi õiguste rikkumiste vastu võitlemiseks.

• Leping võimaldab paremini kaitsta nende loojate intellektuaalomandit (autoriõigused, kaubamärgid, patendid, disain jne), kelle tegevus on seotud välisturgudega. Lepingu alusel saab Eesti intellektuaalomandit ühtsete standardite alustel ka teistes ACTAga liitunud riikides kaitsta. Samas ei too leping muudatusi Eesti ega Euroopa Liidu seadusandlusse, kuna need vastavad juba lepinguga sätestatavale miinimumstandardile või on sellest rangemad.

• ACTA ei kahjusta inimeste põhiõigusi Lepingu üks olulisi ja läbivaid põhimõtteid on, et kõiki intellektuaalomandi kaitseks võetavaid meetmeid võib kasutada ainult nii, et need ei kahjustaks kodanike põhiõigusi nagu sõnavabadus, eraelu puutumatus ja andmekaitse. See kehtib nii riigipiiri ületamisel kui internetikeskkonnas, sest neis kummaski ei laiene kontroll mittekaubanduslikel eesmärkidel liikuvatele kaupadele.

• Nagu juba eelpool öeldud tegeleb leping tegeleb laiaulatuslike ja organiseeritud intellektuaalomandi rikkumistega, selle eesmärk ei ole üksikisikute jälgimine ega karistamine võltstoodangu kasutamise või levitamise eest.

• Leping ei kohusta internetiteenuse pakkujaid teenuse kasutajate tegevust jälgima ega igast rikkumisest teatama. Leping ei mõjuta ega piira igapäevast interneti kasutamist.

ACTAga seoses levitatud müüdid:

1. ACTA rikub eraisikute põhiõigusi intellektuaalomandi omanike õiguste kaitsmise nimel.

• Lepingu üks olulisi ja läbivaid põhimõtteid on, et kõiki intellektuaalomandi kaitseks võetavaid meetmeid võib kasutada ainult nii, et need ei kahjustaks kodanike põhiõigusi nagu sõnavabadus, eraelu puutumatus ja andmekaitse. See kehtib nii riigipiiri ületamisel kui interneti keskkonnas.

2. ACTA muudab kuriteoks tagavarakoopiate tegemise (või internetist allalaadimise vm).

• ACTA tegeleb laiaulatuslike ja organiseeritud intellektuaalomandi rikkumistega, kus kaupu võltsitakse müügi eesmärgil. Leping näeb ette, et kriminaalkorras karistatavad on õigusrikkumised, mille puhul kaubamärgi võltsimine või autoriõiguse rikkumine toimub kommertseesmärgil. Seega ei too leping kaasa inimeste jälgimist ega karistamist võltstoodangu kasutamise eest, vaid karistatakse võltsimist või võltsitud kaupadega seotud äritegevust majandusliku kasu saamise eesmärgil. Leping ei too kaasa vajadust muuta selles osas Eesti kriminaalõigust, sest kriminaalkuriteoks jääb endiselt see, mis on seaduse järgi kriminaalkuritegu ka täna. Eesti seadused on praegu kohati isegi karmimad kui ACTA sätted. Euroopa komisjoni õigusteenistuse kinnitusel ei ole ACTAga liitumisel vaja muuta ka ühtki Euroopa Liidu õigusakti.

3. ACTA kohustab internetiteenuse pakkujaid teenuse kasutajate tegevust jälgima ja internetilehekülgede infot filtreerima ja tsenseerima; kaovad tasuta WiFi levialad. Internetiteenuse pakkujad peavad teid hakkama karistama iga autoriõiguse rikkumise eest rahatrahvi või vangistusega ilma kohtuta.

• ACTA ei ole internetiteenuste või internetivabadusega seotud leping, vaid tegeleb intellektuaalomandi kaitsega muuhulgas ka digikeskkonnas. Leping ei kohusta internetiteenuse pakkujaid teenuse kasutajate tegevust jälgima, rikkumistest teatama ega lehekülgede sisu filtreerima ega tsenseerima, lehekülgi sulgema vm. Leping ei mõjuta ega piira igapäevast interneti kasutamist, ei muuda teenusepakkujaid rohkem sisu eest vastutavaks kui see on seni olnud sätestatud Eesti ja EL õiguses (vastavalt Infoühiskonna seaduses ja E-kaubanduse direktiivis). Samuti ei kohusta leping kuidagi internetiteenuse pakkujaid teid karistama. Selle jaoks on endiselt õiguskaitseorganid ning ka kohtu roll jääb alles. Peamine argument siin on, et mis on õigusrikkumine ACTA järgi, on õigusrikkumine juba ka tänaste Eesti seaduste järgi.

4. ACTA on salastatud leping, seda on ette valmistatud salaja. ACTA olulisi osi ei ole avaldatud isegi lepinguosalistele riikidele. Lepingu tõlgendamiseks tuleks Vastavalt Viini konventsioonile avalikustada läbirääkimisdokumendid.

• ACTA üle toimusid läbirääkimised nii nagu iga kaubanduslepingu üle, st läbirääkimiste ajal riikide positsioone, pakkumisi, teksti mustandeid jm dokumente ei avalikustatud. Loomulikult olid asjakohased materjalid kättesaadavad kõigile lepingu läbirääkimistel osalenud ja selle allkirjastavatele riikidele. Euroopa komisjon kui EL nimel läbirääkija informeeris protsessi jooksul korduvalt Euroopa Parlamenti ning liikmesriike. Komisjon korraldas ka alates läbirääkimiste algusest mitmeid avalikke konsultatsioone ning avaldas iga läbirääkimisvooru järel avaliku kirjaliku raporti. Sama on teinud ka teised lepinguosalised riigid.

ACTA tekst avalikustati läbipaistvuse huvides juba lõppläbirääkimiste käigus aprillis 2010, samuti on avalikult kättesaadav lõplik lepingu tekst. Mingeid salaprotokolle sellele lisaks ei ole. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon nimetab läbirääkimisdokumente kui lepingu tõlgendamise lisavahendeid, kuid ei nõua nende dokumentide avalikustamist. Kohustuste aluseks saavad olla ikkagi ainult avaldatud materjalid.

5. Lepinguga luuakse komitee, mis hakkab kontrolli ja järelvalvet teostama ning võib hiljem lepingut oma äranägemise järgi muuta.

• Tegemist on tavapärase, paljude lepingute puhul loodava komiteega, milles osalevad kõik lepinguosalised riigid. Komitee ülesanne on jälgida lepingu täitmist riikide tasandil, mitte kontrollida ja jälgida riikide kodanikke, internetiteenuse pakkujaid või tegelda konkreetsete intellektuaalomandi õiguste rikkumise juhtudega. Komitee arutab ka muid lepinguga seotud küsimusi, näiteks uute liikmete vastuvõtmise tingimusi või lepingu muudatusi. Komitee võtab kõik otsused vastu konsensusega ja teeb ettepanekuid, ta ei saa ise lepingut muuta või otsustada, kuidas üht või teist punkti tõlgendada.

6. ACTA muudab teaduspõhiste ettevõtete alustamise ja innovatsiooni kallimaks ja riskantsemaks

• Leping, vastupidi, kaitseb innovatsiooni ja teaduspõhiste ettevõtete teket, kuna tekitab midagi uut loovas ettevõtjas kindlustunde, et tema loodu järgi tehtud võltstoodet ei ole võimalik niisama kergesti müüa. Seega kaitseb leping töökohtade arengut, mis võltstoodete kaubanduse tõttu on muidu pärsitud.

7. ACTA muudab ravimid kolmandate riikide jaoks kallimaks ja vähendab Eesti kui transiitmaa olulisust.

• Leping ei muuda kindlasti geneeriliste ravimite müügi tingimusi, kuna nende näol on tegemist seaduslike ravimitega, mille müüki piiratakse ka praegu originaalravimite patendi kestvuse ajal. ACTA kõik osad – näiteks piiril võetavad meetmed – ei laienegi patentidele. Vaesemate riikide abistamiseks odavamate ravimite kättesaamisel kasutatakse Euroopa Liidus praegu ja ka edaspidi sundlitsenseerimist . Kindlasti on ACTA eesmärgiks aga võidelda võltsravimite levikuga, mis võivad ka tervisele ohtlikud olla ja kindlasti ei taha Eesti suurendada oma osatähtsust võltsravimite transiitmaana.

Kokkuvõte on koostatud välisministeeriumi poolt.

Perfektne näide täielikust usaldusest ja laitmatust meeskonna tööst. Lihtsalt ilus.

Viimane meie filmimeistrite teos mida vaatamas käisin oli Rainer Sarneti “Idioot”. Vastakas film, mis minu tutvusringkonna jaotas kaheks. Ühed, kes ütlesid, et “Idioot” ei kõlba kuhugi ja teised, kes aplodeeris kirglikult. Minule film meeldis, eriti just filmi kunstiline pool. Samas ei saa kiitmata jätta Risto Kübara, Katariina Undi ja Tambet Tuisu tööd.

Selle nädala neljapäevast saab meie kindekraanidel näha jälle uut eesti filmi ja nimeks on sellele “Rat King”. Täpsuse huvides olgu öeldud, et tegu ei ole siiski päris meie enda filmiga. “Rat King” on Eesti-Soome koostöö thriller. Filmi lühikirjeldus ütleb järgmist.

18-aastane Jury on lootusetult sõltuvuses arvutimängudest. Lähedaste survel on poiss viimaks nõus virtuaalmaailmast loobuma, kuid just siis ilmub välja Niki koos vastupandamatu arvutimänguga, mille eesmärgiks on missioonid täide viia reaalses elus.

Vaatamata hoiatustele siseneb mängu ka Jury. Kiiremate tulemuste nimel võtab temaga äravahetamiseni sarnane Niki üle Jury argipäevase elu ning koos jõutakse uutele levelitele nii virtuaalses- kui reaalses elus. Piirid erinevate maailmade vahel kaovad ning mõistatuseks jääb, mis mängu Niki tegelikult mängib. Ja kas see ongi üldse enam mäng?

Pöidlad pihku, et neljapäeval saaks põneva filmielamuse.

Tallinna Linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak peab end eksperimenteerijast köögikunstnikuks. Vestlesime Õnnega toidust, reisimisest, tulevikust ja ega me poliitikast ka mööda ei pääsenud.

Kohtume Õnnega pühapäeva päikselisel pärastlõunal tema enda pesas Mustamäel. Leppisime kokku, et ajame juttu ja teeme samal ajal süüa. Imeilus hommik inspireeris meid mõlemaid. Mina haarasin kaasa kõik vajaliku pannkookide küpsetamiseks ja Õnne oli mõelnud valmistada suvikõrvitsavormi kanafilee ja mozzarella´ga.

Sünnipäeval erakonda

Õnne on erakonna asjadega toimetanud juba üle kümne aasta. Selle perioodi sisse jääb aktiivne aeg Tallinna reforminoorte juures, töö peakontoris ja Riigikogu fraktsioonis. Pisut üle poole aasta on Õnne juhtinud Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni ja töötanud minister Rein Langi nõunikuna Kultuuriministeeriumis.

Kui Õnnelt küsida, kas poliitika on olnud tema teadlik valik, siis vastab ta naerdes: „Ma arvan, et ma ei ole seda valinud, see on lihtsalt ise mu juurde tulnud! Ja ma olen väga rahul!“ Ta meenutab, kuidas Keit Pentus talle 18. sünnipäeva pärastlõunal helistas ja õnne soovis ja naljaga pooleks noomis, et lõuna juba käes ja Õnne ei olegi veel erakonna liikmeks astunud. „Ja ma ei ole kordagi pidanud kahetsema,“ ütleb ta oma valiku kohta.

 

Tomatid ja nektariinid

Õnnele ei ole toiduvalmistamise vastu mitte midagi, ta pigem naudib seda, aga kiire elutempo ei anna vahel lihtsalt võimalust vaaritamiseks. Kui aga on tulemas mõni tähtpäev, siis kokkab ta rõõmuga oma sõpradele midagi erilist ja üllatab neid pisikese peoga. Üllatuskülaliste puhul päästavad alati kiluvõileivad ja toorjuustukorvikesed füüseliga.

Üle kõige armastab Õnne suve lõpus valmivaid tomateid. Ja nektariine. Ta võib neid päevast päeva korda mööda süüa. Meie jutuajamise käigus valmivat suvikõrvitsavormi ei pea ta oma firmaroaks, pigem on see midagi, mis maitseb hästi ja on lihtne valmistada. Ja see sisaldab kana, mis on Õnnele lihatoodetest kõige vastuvõetavam. Vormiroa idee eest saab ta tänulik olla oma isale, kes talle jõuludeks ahjuvormi kinkis. Ja kuna Õnne peab end pigem eksperimenteerijast köögikunstnikuks kui retseptikogus näpuga järjeajajaks, siis leidis ahjuvorm kiiresti kasutust. Ta märgib veel ära, et lisaks suvikõrvitsavormile on ta selles vormis valmistanud lasanjet, kuid kuna pastaroa valmistamine on pisut tülikam, siis ei ole see Õnne toidulaual kõige tihedam külaline.

Auraga koht

Õnne tööpäevad on tihedad ja tuleb ette, et rahulikuks lõunasöögiks ei olegi aega. Selleks puhuks on tal alati kotis käepärane pudel joogijogurtit ja ministeeriumi külmikus ootab teda eriolukordadeks kodujuust. Üldiselt püüab ta aga sättida oma aega nii, et saaks päeva jooksul korragi majast välja. Siis on heaks kaaslaseks lähedal asuvad kohvikud, kus saab head toitu nautida ja päevauudistele pilgu peale visata.

Uurin Õnnelt ka tema meelis söögikohtade kohta. „Kohal peab olema oma aura, siis on seal ka hea olla. Ja hubane peab ka olema.“

1001 kooki

Küpsetamisega kaasneb tavaliselt ka suur segadus köögis. Õnne meelest on see vastuvõetav. Ta on harjunud, et kui on vaja küpsetada üks kook, siis on ka kogu köök kaetud jahu ja muu vajalikuga. Tema teistmoodi lihtsalt ei oska!

Küsimuse peal, kas ta on ka maiasmokk, vastab Õnne naerdes: „Muidugi olen ma maiasmokk! Ma ei loobuks kunagi näiteks šokolaadist.“ Lemmikmagustoidu pigistan ka Õnnelt välja, selleks on restorani Aed külmutatud toorjuustukook. Ta on endale seadnud ka ühe magusa kulinaarse eesmärgi. Nimelt sai ta kunagi kingituseks raamatu pealkirjaga „1001 kooki“. Tegemist on talle väga armsa raamatuga, mis on teda innustanud küpsetama, sest enne seda ei olnud ta endasõnul teinud ühtegi kooki. Ja nüüd on ta korraga pähe võtnud, et proovib kõik 1001 kooki kunagi ka valmis meisterdada. Küsimuse peale, et mitmenda juures ta on, hõikab Õnne köögist: „Esimesed kolm on tehtud, aga üks ei tulnud välja.“

Armastatud Itaalia

Reisimise avastas Õnne enda jaoks umbes kolm aastat tagasi. Seni oli ta pigem arvamusel, et see suur ajaröövel. Nüüd on teine asi. Ta püüab ikka kaks korda aastas kuskil käia ja eelistab mugavale pakettreisile pigem põnevat seiklust.

Reisidel on lahutamatuks osaks ka kohalik köök, mida ühes sõpradega alati proovitakse. Egiptuse reisilt meenusid talle esimesena smuutid. Suurt armastust tunneb ta aga hoopis Itaalia köögi vastu, lisades: „Sealne toit, inimesed, linnad – see on ainuke paik, kuhu ma läheksin, kui mulle keegi peaks ütlema, et ma ei saa enam Eestis olla.“ Varem oli Õnnele üheks unistuste linnaks Pariis, aga nüüd on sealgi käidud ja ta leiab, et Itaalia on talle tunduvalt armsam. Pärast reisi sõi ta kodus veel mitu päeva saia viigimarjamoosiga, sest veel oli vara Itaaliaga hüvasti jätta.

Kõige ekstreemsemal reisil käis Õnne sel suve. Kui meie võitlesime Eestis 30-kraadise kuumusega, siis tema turnis mööda Norra lumiseid mäetippe. Kui Õnne parim sõbranna kuulis mõttest minna mägedesse matkama ja seal ka telkides ööbida, oli ta kohe arvamusel, et Õnne lihtsalt ei lähe sellisele reisile. Aga Õnne läks ja tunnistab, et see reis oli talle eneseületus, sest mitmel korral oli ta peaaegu murdumas, kuid kõige raskemal momendile ütles ta endale: „Ma ei anna alla“ ja läks edasi ja tundis suurt rõõmu, et ettevõetuga hakkama sai.

Kaks ema ja kolm isa

Kunagi arvas Õnne, et sõpru peab olema palju, sest muidu võib igav hakata. Vanemaks saades on ta mõistnud, et tõelisi sõpru ei saa olla palju, vaid on oluline, et sul oleks mõned lähedased sõbrad, kellele alati toetuda. Lisaks peab Õnne oma kaljudeks oma pere. „Mul on kaks ema ja kolm isa.“ Oma vanemateks peab ta ka oma vanavanemaid, kes on Õnnele peamised nõuandjad. „Üldiselt näeb see nõuandmine välja nii, et me räägime ja räägime… ja lõpuks teen ikka nii nagu mulle õige tundub.“

 

Toiduvalmistamine on nende peres alati au sees olnud, sest Õnne ema on ametilt kokk. „Noorena ma väga kööki ei kippunud, see oli ikka ema pärusmaa ja ega kaks perenaist ühte kööki mahugi.“ Tulevikus on Õnnel plaan kindlasti mehele minna ja ta on seisukohal, et kui minna, siis vaid üks kord elus. „Ma tahaksin, et mul oleks selline abielu nagu mu vanavanematel – teineteisega arvestav, emotsionaalne, aus, usaldav ja „kuni surm meid lahutab“.“ Ja et kõik nii lähekski, siis ei torma Õnne selle kiire asjaga, vaid ootab veel mõned aastad. Kui õige moment kätte jõuab, siis on tal aega oma pere jaoks köögis askeldada, sest neile tahab ta vaid parimat pakkuda.

Reformikiri, sügis 2011. Jutustamas ja kokkamas käis Kadri Tamme, pildistas Helen Kattai.

Külastades erinevaid Euroopa pealinnasid imetlen alati sealset jalgrattakultuuri. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Võtame ülelahe asuva Stockholmi. Selles linnas on rattaga sõitmine iseenesest mõistetav, samuti on peaaegu igal tänavanurgal rattalaenutus ning rattahoidusid ei pea tikutulega taga otsima. Kuigi Tallinnas on aastate jooksul olukord paranenud, sest valmis on saanud mitmed terviserajad, tähistab igapäevases liikluses mitmel pool rattateed ikka veel sõidutee äärde tõmmatud triip. Paljudes kesklinna piirkondades ei ole aga sedagi. 

Suvel on rattaga liiklemine üks parimaid alternatiive palavale ja tolmusele ühistranspordile, kuid Tallinna kesklinnas nõuab rattaga sõitmine tublisti julgust. Minu arvates võiks Tallinn võtta eeskuju Euroopast, kus on loodud võimalused rattaga turvaliseks liiklemiseks ning ühistranspordile eelistatakse just ratast. Selleks on vaja luua aga tingimused, et igast linnaosast saaks turvaliselt sõita kesklinna ning linnaosad oleksid omavahel ühendatud korralike rattateedega. 

Küllap nii mõnigi Tallinna linnavalitsuse liige või ametnik ütleks mulle praegu, et tegelikult on pealinna rattateedega kõik hästi ning küsimus on hoopis ratturites. Tõsi, igal mündil on alati kaks poolt. Pean tunnistama, et juuli alguses kehtima hakanud uus liiklusseadus avardas küll ratturite võimalusi, aga nõuab ka suuremat tähelepanelikkust liikluses ning seda nii autojuhtide, ratturite ja jalakäijate poolt. Võtame näiteks jalgratturi ülekäiguraja ületamise õiguse sõiduteel. Seda võib 1. juulist teha rattalt maha tulemata. Kuigi see on ratturile mugav, ei tohi ära unustada, et reguleerimata ülekäigurajal ei ole jalgratturil sõidukijuhi suhtes eesõigust. 

Kui me tahame, et ka Tallinna linnaruumis liiguks inimesed rohkem ratastega, siis ei saa lükata kogu vastutust ainult ratturite õlule. Kui liiklejate tähelepanelikkust ei saa tõsta keegi teine peale nende enda, siis võimalusi ohutuks liiklemiseks peaks looma linn. Pealinna mure number üks on jätkuvalt korralike rattateede puudumine. Triibuga eraldatud sõidutee ja kõnnitee vaheline asfaldilõik ei ole kindlasti mitte rattatee, mida mööda oleks turvaline liigelda. Samuti ei ole lahendus uues liiklusseaduses pakutud võimalus, kus ratturil on õigus kasutada kõnniteed, kui sõidutee on mittesõidetav (auklik, ebatasane jne.). Sõidutee on ikka autodele mõeldud ning kõnnitee on mõeldud ohutuks liiklemiseks jalakäijatele, ratturitele on sõitmiseks tarvis vastavaid rattateid.