Õnne Pillak

Jääb arusaamatuks, kas tegu on praeguse linnavalitsuse järjekordse valimiskampaaniatrikiga või on tõesti eesmärgiks võetud rajada igasse linnaosasse (mitte ainult Lasnamäele) oma munitsipaalgolfiväljak ja seda sõiduteedele. Kui vaadata linnavalitsuse võimetust teeaukude remontimisel, siis võib öelda, et ei ole vaja palju vaeva näha selle eesmärgi saavutamiseks. Harjutusväljakud on avatud juba üle terve linna. Harrastajatele jätkub Tallinnas golfiauke piisavalt, igal tänavaristmikul võid palli mõnda tänavaauku veeretada. Seda vaadates jäävad mulle arusaamatuks linnavalitsuse prioriteedid. Samal ajal, kui ei suudeta korda teha  kraatreid meenutavaid teeauke, on Tallinna linn võtnud endale südameasjaks rajada munitsipaalgolfiväljak Lasnamäel. Mina ei usu, et  munitsipaalgolfiväljaku rajamine on see, mida pealinna maksumaksjad päriselt tahavad. Inimestega rääkides tulevad esimesena ikka jutuks pealinna sõidu- ja kõnniteed ning nende soov, et  Tallinna linnaosades olevad teed oleksid korras.

Minu soovitus on lõpetada ära kõik asendustegevused, millega püütakse tähelepanu tõmmata Tallinna põhiprobleemidelt – üks nendest on  auklikud sõidu- ja kõnniteed. Kui ma mõtlen tulevikule, siis võiks Tallinn olla selline pealinn, kus autojuhid valivad kõige lühema tee tööle ja koju sõiduks, mitte kõige tervema tee, et autot mitte lõhkuda. Vastupidiselt valdkonda juhtivale abilinnapeale usun mina, et Tallinna teede korda tegemine on võimalik – kui vaid tahet on.

On tõsi, et teede parandamine hoiatavate teemärkide või kiviklibuga neid tõesti korda ei tee. Selleks, et Tallinna sõiduteed muuta liiklejasõbralikuks, tuleb aukude lappimise asemel hakata teede asfaltkatet vahetama kogu sõidutee ulatuses ning see tegevus vajab lisaraha. Kui aga igal järgmisel aastal suunataks teede remondiks vähemalt 7 miljonit eurot ja teha teede investeeringute kava, millest eelarve koostamise ajal kinni peetaks, siis on tulemused peagi näha.

Linnavalitsus ütleks siinkohal, et raha ei ole. Päris nii see aga ei ole – Tallinnal on raha, aga iseküsimus on, kuidas seda kasutatakse. Kui üleöö suudetakse leida 55 miljonit tasuta sõidu pakkumiseks, siis 3 miljonit lisavahendeid teederemondiks ei tohiks olla linnavalitsusele ülejõu käiv ülesanne. Aga kui see tõesti osutub niivõrd keeruliseks ülesandeks, siis üks soovitus mul on. Likvideerige munitsipaalpolitsei ning suunake vabanevad vahendid teede korda tegemisse, aastas on see ümmarguselt 3 miljonit eurot.

Tallinna lasteaedadele peale sunnitud säästurežiim on tänaseks kestnud neli aastat ja märkimisväärset abikätt ei ole ulatanud linnavalitsus ka tänavu. Linnapea küll lubab lasteaedadele lisaraha, kuid pigem on need ilusad sõnad pressiteadetes, millele päris tegusid ei järgne.

Minu ettepanek linnavalitsusele on suurendada linnapoolset toetust lasteaedadele, tõstes neile makstavat pearaha tänavu 120 euroni kuus, 2014. aastal 140 euroni kuus ning 2015. aastal 160 euroni kuus lapse kohta.

Kuigi laste arv Tallinnas kasvab, siis kahjuks linna panus ei jõua sellele järele. Kui 2008. aastal oli pearaha kuus lapse kohta ligi 120 eurot, siis eelmisel aastal oli see 106,6 eurot.

24-lapselise rühma kohta teeb see ümmargusel 2885 euro kuus. See on ligikaudu sama palju kui valdkonda juhtiva abilinnapea kuupalk (2774€) ja ca 400 vähem kui linnapea kuupalk (3286€). 2885 eurot kuus on see summa, mis peaks katma rühmas tegutseva õpetaja ja õpetajaabi töötasu, rühmade majandamiskulu (kütte, elektri, vee, igapäevase rühma korrashoiu, voodipesude pesemise, õppevahendite ostmise), aga ka väiksemad remondikulud. Küllap enamus nõustub, et sellest summast kõigeks nimetatust ei piisa ning on viimane aeg võtta vastu otsus tõsta lasteaedade rahastamist ja seda mitte lastevanemate, vaid Tallinna rahakoti arvelt.

Viimased aastad on lasteaedade lisaraha tulnud eelkõige lapsevanemate rahakotist. Tuletame meelde näiteks eelmise aasta lasteaedade kohatasu tõusu. Linnavalitsus küll lubas koos lapsevanemate panuse suurendamisega suurendada ka oma panust, kuid kahjuks lubaduseks see jäigi. Tulemuseks oli hoopis, et eelmisel aastal vähendas linnvalitsus lasteaedade Tallinna eelarvest makstavat pearaha 2006. aasta tasemele ning tõstis lapsevanemate käest küsitavat kohatasu ligi 35 protsenti. Kohatasu suurendamist põhjendas linnavalitsus toona sellega, et lasteaiad vajavad lisaraha. Ma olen nõus sellega, et lasteaiad vajavad lisaraha, aga see peab tulema Tallinna linnaeelarvest, mitte lapsevanemate rahakotist.

Tallinna lapsed väärivad kaasaaegseid, sooje ja turvalisi lasteaedasid koos motiveeritud õpetajatega, kuhu laste vanemad saaksid nad rahulikult päevaseks tööajaks jätta. Summa, mis aitaks lasteaedadel enam-vähem normaalselt toime tulla on 160 eurot kuus ühe lapse kohta. Kuid arvestades tänase linnavalitsuse ebamõistliku rahakasutamist, siis oleks mõeldav 160 euroni jõuda kolme aastaga. Olen oma ettepanekule küsinud arvamust ka Tallinna lasteaedade juhatajatelt ning siiani olen saanud vastusteks, et see samm (pearaha tõstmist) on väga vajalik ning aitaks lõpetada aastaid kestnud säästurežiimi lasteaedades. Samuti annaks otsus, järgmisel kolmel aastal pearaha suurendada, väikestele tallinlastele, nende vanematele ja õpetajatele kindluse, et nendest hoolitakse ja lasteaedade tänast olukorda soovitakse paremaks teha.

Kindlasti küsib linnavalitsus, kust võtta täiendavad vahendid pearaha tõstmiseks. Sel aastal oleks vajaminev lisaraha ca 3,6 miljonit eurot. Rõhutan –  küsimus on valikutes, kuidas linnaeelarvet kasutada, mis on prioriteedid.

Minu soovitus linnajuhtidele on, et Tallinna 2013. aasta esimese lisaeelarvega tagada  lasteaedadele kindlustunne, mida nad vajavad. Nähes ette linnaeelarvest vahendid 2013. aastal pearaha tõstmiseks 120 eurole ja tõmmates nulli linnavalitsuse kümnete ajalehtede ilmumise kulud, linnavalitsuse tele- ja raadiosaadete kulud – kogu summas on see ligi 4 miljonit euro.

2012. aastal oli Tallinnas 152 haridusasutust, sealhulgas 128 munitsipaallasteaeda, 21 eralasteaeda, üks lasteaed-algkool, üks lasteaed-põhikool ja Tallinna Heleni Kool seitsme lasteaiarühmaga. Kokku käis eelmisel aastal Tallinnas lasteaias 22 193 last, mis on 1877 võrra rohkem kui 2008. aastal.

Lisaks toasoojale maksavad täna kõik tallinlased solidaarselt oma küttearvetega kinni talvel hajendava muru ja sopased teerajad. Ebamõistlik õuekütmine, mis tuleb inimestel kinnimaksta, ei ole õige. Saab ka teisiti.

Tallinna Linnavolikogu Reformierakonna fraktsioon andis eile volikogus linnavalitsusele üle ettepanekud, kuidas saaks teha tallinlaste küttearved kolmandiku võrra väiksemaks.

Austatud linnapea

Tallinna linnavalitsus on jätnud küttemajanduse probleemid aastateks tagaplaanile ning tulemus on käes – küttehind on pidevas tõusus ning lõppu sellele ei paista tulevat. Keskmisest kommunaalkulude arvest moodustab elekter 15% ja toasoe pool. Elektrikulu alandamine 3-4% võrra vähendab üldist kommunaalkulu vähe, kuid sooja hinna alanemine 30% võrra alandab kommunaalkulusid tuntavalt.

Üheks suurimaks probleemiks täna on maa all olevad soojatrassid, mis lekivad vett ning ei pea sooja. Vaadates talvist linnapilti torkavad meile silma haljendavad murulapikesed. Selle muru kasvatamise keset talve maksavad kinni kõik tallinlased, kes kaugkütet tarbivad.

Viimase üheksa aastaga on Tallinna soojatrasside keskmine vanus kasvanud viie aasta võrra ning jõudnud 25 aastani. Tuleb lisada, kui keskmine vanus jõuab 30-aastani, siis muutuvad avariiolukorrad regulaarseks ning arvestades, et üks osa torusid on aasta vanad ning teine osa 60 aastat vanad, siis hakkavad viimased talviti lõhkema. Selle tulemusena jäävad selle trassi otsas olevad elanikud talvel külma pakase kätte.

Täna on Tallinnas ja Helsingis küttehind võrdne, kuid elatustase on veel väga erinev. Kui Helsingis aurab õhku 8% soojast, siis Tallinna puhul on see number 17%, mis on ilmselgelt liiga palju. Lisaks peame oluliseks välja tuua, et näiteks Tartus on toasoe 30% soodsam.

Selleks, et olukord saaks paranema hakata, tuleks suurendada investeeringuid Tallinna soojamajandusse. Investeerides 8-10 miljonit eurot suudaksime peatada trasside keskmise vanuse kasvu. Täna investeeritakse Tallinna soojatrassidesse vaid 4-5 miljonit eurot ning seda ka eraettevõtte poolt. Tallinna linnavalitsus võtab hoopis AS Tallinna Soojusest kasumit välja, et kulutada seda muudeks asjadeks nagu tasuta ühistransport ning propaganda.

Olles konsulteerinud soojusenergeetika ekspertidega esitab Tallinna Linnavolikogu Reformierakonna fraktsioon  Tallinna Linnavalitsusele vajalikke meetmeid, mis tuleks ellu viia, et tallinlaste küttearveid vähendada:

1. Tallinna küttesüsteemide amortisatsiooni peatamiseks tuleb AS Tallinna Soojuse kasum investeerida Tallinna soojamajandusse.

2. Riik investeerib igal aastal läbi KredExi kortermajade soojustamisse, et suurendada kortermajade soojapidavust ning see läbi vähendada küttearveid. Ka Tallinnal on projekt fassaadid korda. Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku suurendada selle mahtu tänaselt 395 000 eurolt 2 miljoni euroni aastas.

3. Suur osa soojusest, mis lahkub ventilatsiooni kaudu oleks vastavate süsteemide puhul võimalik taaskasutada. Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku  luua toetusfond, kust toetatakse küttetorude soojustamist, küttesõlmede automaatika soetamist, radiaatorite kaasajastamist ning soojustagastussüsteemide kasutuselevõttu.

4. Tallinna Linnavalitsusel tuleb välja töötada  pikaajaline Tallinna kaugkütte strateegia, mis arvestaks ka majade soojustamisest tekkinud soojatarbimise vähenemisega aga ka elamuarendusest tellivate uute kaugkütte piirkondadega.

5. Kaaluda tuleb uute kaugküttepiirkondade loomist Tallinnas ja nendes piirkondades teenuse vähempakkumise korraldamist.

6. Koostöös erasektoriga peab linnavalitsus looma Lääne-Tallinna biokütusel toimiva soojatootmisjaama.

Lugupidamisega,

Tallinna Linnavolikogu Reformierakonna fraktsioon