õnnelik mõte on parim ergutus
Tänane mõttetera tuleb Siim Aimlalt (Aasta muusik 2011). Teemaks erinevad muusikastiilid.
Stiilid on nagu eri keeled, kui üks on lihtsam kui teine, ei tee see teda veel vähem väärtuslikuks.
Intervjuud andeka jazzmuusikuga saad lugeda tänasest Sirbist.
Tuues selle mõttetera lõppeva nädala konteksti, siis ärgem mõistke hukka kedagi. Või siiski. Isegi kõige suurema püüdluse juures mõista ühte või teist muusikat viljelejat, kerkib huulile ikka küsimus – MIKS (ta seda teeb)?
Viimaste Riigikogu valimiste ajal oli mul koguaeg Tarmo õpetussõnadega list taskus. Igakord enne inimestega suhtlema minemist viskasin sellele pilgu peale. Aitas.
Head sõbrad siin on teile Tarmo nõuanded, mida teha selleks, et ka kõige utoopilisemad unistused saaks teie päriseluks.
Tarmo Tamm: Üheksa soovitust, kuidas viia enda elu aastal 2012 järgmisele tasandile!
PS! Eriti hea on soovitus nr 7. Vali hoolega, kellega suhtled. Öeldakse, et sa oled keskmine viiest inimesest, kellega sa kõige rohkem läbi käid. Sinu parimad sõbrad peaksid olema need, kes toovad sinus parima välja, mitte need, kellega on äge ennast igal nädalavahetusel teadvusetuks juua.
Head sihtide seadmist ja nende püüdmist!
Tallinna linnavolikogu liige Õnne Pillak (Reformierakond) ja 347 Nõmme elanikku tegid linnavalitsusele ettepaneku remontida Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee vahele jääv Hiiu tänava lõik 2012. aastal.
„Linnaosa elanike soov on, et Hiiu tänaval oleks turvaline ja mugav nii perega jalutada kui ka jalgratta või autoga sõita. Paraku see täna nii ei ole, sest antud tee meenutab praegu pigem kuumaastikku, kui liiklemiseks sobivat ja turvalist tänavat,” selgitas Pillak.
Pillaku sõnul vajab Hiiu tänav remonti juba ammu, kuid siiani on seda lükatud ikka edasi. „Iga kevad visatakse teeaukudesse kiviklibu ja paigaldatakse aukude kõrvale hoitavaid liiklusmärke. Tallinna Kommunaalamet nimetab seda teeremondiks. On selge, et sellist tegevust teeaukude remondiks nimetada ei saa,” ütles Pillak.
„Autodele ja ühistranspordile sõidetamatuks muutunud ning elanikele rohket vibratsiooni ning müra tekitava Hiiu tänava täielikku remonti ei ole võimalik enam edasi lükata,” hindas Hiiu tänava olukorda Nõmme halduskogu liige Pillak.
Pillak loodab, et Tallinna linnavalitsus võtab Nõmme inimeste pöördumist tõsiselt ning leiab 2012. aasta eelarvest vahendid Hiiu tänava remondiks. „Ma tahaks uskuda, et linnavalitsus hoolib Tallinna miljööväärtuslikest piirkondadest ja oma elanikest ning remondib järgmisel aastal Hiiu tänava ära,” lisas Pillak.
Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillaku sõnul on Tallinna järgmise aasta eelarves jäetud põletavad probleemid jätkuvalt lahendamata, kuigi selleks oleks võimalus.
Pillak võrdleb Tallinna linna 2012. aasta eelarvet ja linnamajandamist Potjomkini külaga. Selle asemel, et suurendada lasteaedade ja teede remondi rahastamist, kulutab linn maksumaksja raha kauni fassaadi rajamiseks, teatas Reformierakond.
Lasteaedade ja teede alarahastamise saaks Pillaku hinnangul lahendada linna tegevuskulude külmutamise, meediakulude vähendamise ja Tallinna Televisiooni, munitsipaalpolitseiameti ja Tallinna vee-ettevõtjate järelevalve sihtasutuse likvideerimisega. „Need on vaid mõned näited kokkuhoiu kohtadest järgmise aasta eelarves, samas kokku maksavad need näited 7 miljonit eurot,“ lisas Pillak.
Reformierakonna fraktsiooni juhi sõnul on ta veendunud, et Tallinna linna on võimalik juhtida elanike heaolu arvestades. „Selleks tegime omalt poolt muudatusettepanekud, millega soovisime suurendada lasteaedade investeeringud ja tegevuskulusid ning teede remondi ja korrashoiu rahastamist. Paraku otsustas linnavalitsus neid ettepanekuid mitte toetada,“ sõnas Pillak.
„Kuigi Tallinna linnapea kiitleb kaamerate ees, et linna prioriteetideks on lasteaiad, teed ja arukas linnamajandamine, siis eelarvenumbrid räägivad teist keelt. Jätkuvalt hoitakse kokku pealinlaste kõige põletavamatelt probleemidelt, milleks on lasteaedade alarahastamine ja teede remont,“ ütles Pillak.
„Tallinna linnaeelarves on küllaga kokkuhoiukohti, et lahendada linlaste peamised murekohad päriselt, mitte ainult ajakirjanduslike peakirjadega. Linnavalitsuse pressiteadete kõlavad pealkirjad viimastel nädalatel ei aita Tallinna lasteaedasid ega muuda linlaste elukeskkonda paremaks.“
Käesolevale aastale tagasi vaadates näeme, et see on kaasa toonud mitmeid märkimisväärseid sündmusi. Saime endale euro, Tallinnast sai aastaks kultuuripealinn, algas Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta – seda rida võiks jätkata veel pikalt. Teiste oluliste sündmuste kõrval oli ka see, et kultuurivaldkond sai endale uue ministri. Kui siiani oli kultuur Rein Langile hobi, siis nüüd on see aga saanud tema tööks.
Nagu kõik juhid tunnistab ka Lang, et tema valdkonnas, kultuuris, võiks raha rohkem olla. See on võimalik siis, kui majandusel läheb hästi. Mis tahes kultuuriala (teatril, kunstil, filmil, muusikal jne) ei saa eksisteerida ilma, et seda majandataks. Seetõttu on tähtis lisada loovusele majanduslik toimimismehhanism.
Kõik on kinni mõtlemises
Kultuuris toimib praegu küllaltki hästi läbipaistev ja mõtestatud toetuste süsteem kultuurikapitali kujul, kuid muutusi on vaja ka ühiskondlikus mentaliteedis . Raske on mõista arusaama, et Eesti riik peab olema kui hoolitsev pereema, kes potitab lapsi, toidab ja katab neid, viib õue – ühesõnaga teeb oma kodaniku eest kõik ära. Selle mõtteviisiga kaugele ei jõua. Tähtison mõista, et kultuur on samamoodi osa suurest majandusest kui teisedki valdkonnad, ning sellist mõtteviisi tuleb arendada ka meil Eestis.
Võtame näiteks kultuurimänedžeride vajalikkuse. Praegu on meie kunstnike loomingu õigused teiste riikide agentuuride ja mänedžeride käes, sest meil pole sellel turul oskustöötajaid. Tagajärjeks on see, et autoriõigustega kaasnevad tulud lähevad samuti teiste riikide rahakotti. Kuid olgem ausad, mänedžerid on loomemajandustes ainult üks tööriist – pilt ise on hoopis suurem.
Eeskujuks soomlased
Eeskujusid ei ole vaja kaugelt otsida, piisab, kui kiigata üle lahe Soome poole. Eestlastel on soomlastelt palju õppida, muu hulgas seda, kuidas lisaks kultuuri säilitamisele seda strateegiliselt arendada. Kultuurialane välissuhtlus koosneb kolmest olulisest ja omavahel tihedalt seotud osisest – kultuurivahendus, kultuuridiplomaatia ja kultuurieksport. Viimane saab olla edukas vaid juhul, kui kõik kolm osa on läbi mõeldud ja tegevus tugineb tõhusatel rahvusvahelistel võrgustikel.
(Kultuuriminister Rein Lang Pariisis Eesti kultuuripäevade avamisel koos Prantsuse kultuuriministri Frédéric Mitterrand’i ja Prantsuse Instituudi presidendi Xavier Darcos’iga. Eesti kultuurifestivali „Estonie tonique“ programmis osales enam kui 200 Eesti esinejat ja kokku toimus rohkem kui poolsada kultuurisündmust)
Soomlased kasutavad siinjuures sõna „lumepall“, selgitamaks, et rahvusvahelisi üritusi kasutatakse selleks, et siduda kultuur majandusdiplomaatia ja turismiarendusega. Kultuurifestivalide eesmärk pole sel juhul mitte anda üks etendus või kontsrt või näitus, vaid luua toimivad partnerlussidemed, mis võimaldaks ligipääsu rahvusvahelisele kunstiareenile või loomemajandusturule ka pärast festivali. Eesti parimaks võimaluseks end tutvustada on teha seda kultuuri kaudu. Meil on rohkelt, mida näidata ja maailmaga jagada.
Kui võrdleme rahvaarvu ja meie kunstiinimeste edu välismaal, on edu tegelikult kolossaalne.
Kultuuriekspordi arendamisel on kriitilise tähtsusega valdkondade valmisolek selleks. Meil on hea meel, et mitu valdkondlikku arenduskeskust koostab praegu ekspordiplaane. Hea meel on ka seetõttu, et esimest korda oli sel sügisel võimalik taotleda Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest (EAS) toetust ekspordiplaanide elluviimiseks.
Loomamajanduse tervikpilt
EASi toetus on alles esimene samm. Loomeettevõtluse on samuti tähtis silmas pidada selle dünaamikat: võrreldes teiste majandussektoritega vajatakse sellel alal veidi teistsuguseid lahendusi. Seepärast näeme tulevikus loomemajandust kui kultuuriministeeriumi vastutusala ühte osa.
Valdkonna arendamisel ja rahastamisel tuleb kindlasti lähtuda tervikpildist. Selle moodustavad professionaalsed kultuurikorraldajad, tõhusad rahvusvahelised võrgustikud, sissetöötatud kommunikatsioonikanalid, spetsialistidele suunatud kontaktüritused, Eesti kohalolek suurtel messidel, festivalidel ja biennaalidel, samuti ekspordialased teadmised ja oskused.
(Septembri viimastel päevadel toimus Eestis IV World Music Forum. Foorumi avamisel tõstis minister Lang võtmeteemana esile just loomemajanduse. Minister tõstis esile, et kui arutleme muusika ja teiste kaunite kunstide üle, tuleb seejuures kindlasti senisest rohkem tähelepanu pöörata nende valdkondade majanduslikule küljele – seda nii Euroopa Liidu kui ülemaailmses kontekstis. Pildil on minister Rahvusvahelise Muusikanõukogu presidendi Frans de Ruiter’si, Eesti Muusikanõukogu presidendi Peep Lassmanni ja Euroopa Muusikanõukogu esimees, Soome Muusikanõukogu presidendi Timo Klemettinen’iga.)
Reformikiri, sügis 2011.
Tallinna Linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak peab end eksperimenteerijast köögikunstnikuks. Vestlesime Õnnega toidust, reisimisest, tulevikust ja ega me poliitikast ka mööda ei pääsenud.
Kohtume Õnnega pühapäeva päikselisel pärastlõunal tema enda pesas Mustamäel. Leppisime kokku, et ajame juttu ja teeme samal ajal süüa. Imeilus hommik inspireeris meid mõlemaid. Mina haarasin kaasa kõik vajaliku pannkookide küpsetamiseks ja Õnne oli mõelnud valmistada suvikõrvitsavormi kanafilee ja mozzarella´ga.
Sünnipäeval erakonda
Õnne on erakonna asjadega toimetanud juba üle kümne aasta. Selle perioodi sisse jääb aktiivne aeg Tallinna reforminoorte juures, töö peakontoris ja Riigikogu fraktsioonis. Pisut üle poole aasta on Õnne juhtinud Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni ja töötanud minister Rein Langi nõunikuna Kultuuriministeeriumis.
Kui Õnnelt küsida, kas poliitika on olnud tema teadlik valik, siis vastab ta naerdes: „Ma arvan, et ma ei ole seda valinud, see on lihtsalt ise mu juurde tulnud! Ja ma olen väga rahul!“ Ta meenutab, kuidas Keit Pentus talle 18. sünnipäeva pärastlõunal helistas ja õnne soovis ja naljaga pooleks noomis, et lõuna juba käes ja Õnne ei olegi veel erakonna liikmeks astunud. „Ja ma ei ole kordagi pidanud kahetsema,“ ütleb ta oma valiku kohta.
Tomatid ja nektariinid
Õnnele ei ole toiduvalmistamise vastu mitte midagi, ta pigem naudib seda, aga kiire elutempo ei anna vahel lihtsalt võimalust vaaritamiseks. Kui aga on tulemas mõni tähtpäev, siis kokkab ta rõõmuga oma sõpradele midagi erilist ja üllatab neid pisikese peoga. Üllatuskülaliste puhul päästavad alati kiluvõileivad ja toorjuustukorvikesed füüseliga.
Üle kõige armastab Õnne suve lõpus valmivaid tomateid. Ja nektariine. Ta võib neid päevast päeva korda mööda süüa. Meie jutuajamise käigus valmivat suvikõrvitsavormi ei pea ta oma firmaroaks, pigem on see midagi, mis maitseb hästi ja on lihtne valmistada. Ja see sisaldab kana, mis on Õnnele lihatoodetest kõige vastuvõetavam. Vormiroa idee eest saab ta tänulik olla oma isale, kes talle jõuludeks ahjuvormi kinkis. Ja kuna Õnne peab end pigem eksperimenteerijast köögikunstnikuks kui retseptikogus näpuga järjeajajaks, siis leidis ahjuvorm kiiresti kasutust. Ta märgib veel ära, et lisaks suvikõrvitsavormile on ta selles vormis valmistanud lasanjet, kuid kuna pastaroa valmistamine on pisut tülikam, siis ei ole see Õnne toidulaual kõige tihedam külaline.
Auraga koht
Õnne tööpäevad on tihedad ja tuleb ette, et rahulikuks lõunasöögiks ei olegi aega. Selleks puhuks on tal alati kotis käepärane pudel joogijogurtit ja ministeeriumi külmikus ootab teda eriolukordadeks kodujuust. Üldiselt püüab ta aga sättida oma aega nii, et saaks päeva jooksul korragi majast välja. Siis on heaks kaaslaseks lähedal asuvad kohvikud, kus saab head toitu nautida ja päevauudistele pilgu peale visata.
Uurin Õnnelt ka tema meelis söögikohtade kohta. „Kohal peab olema oma aura, siis on seal ka hea olla. Ja hubane peab ka olema.“
1001 kooki
Küpsetamisega kaasneb tavaliselt ka suur segadus köögis. Õnne meelest on see vastuvõetav. Ta on harjunud, et kui on vaja küpsetada üks kook, siis on ka kogu köök kaetud jahu ja muu vajalikuga. Tema teistmoodi lihtsalt ei oska!
Küsimuse peal, kas ta on ka maiasmokk, vastab Õnne naerdes: „Muidugi olen ma maiasmokk! Ma ei loobuks kunagi näiteks šokolaadist.“ Lemmikmagustoidu pigistan ka Õnnelt välja, selleks on restorani Aed külmutatud toorjuustukook. Ta on endale seadnud ka ühe magusa kulinaarse eesmärgi. Nimelt sai ta kunagi kingituseks raamatu pealkirjaga „1001 kooki“. Tegemist on talle väga armsa raamatuga, mis on teda innustanud küpsetama, sest enne seda ei olnud ta endasõnul teinud ühtegi kooki. Ja nüüd on ta korraga pähe võtnud, et proovib kõik 1001 kooki kunagi ka valmis meisterdada. Küsimuse peale, et mitmenda juures ta on, hõikab Õnne köögist: „Esimesed kolm on tehtud, aga üks ei tulnud välja.“
Armastatud Itaalia
Reisimise avastas Õnne enda jaoks umbes kolm aastat tagasi. Seni oli ta pigem arvamusel, et see suur ajaröövel. Nüüd on teine asi. Ta püüab ikka kaks korda aastas kuskil käia ja eelistab mugavale pakettreisile pigem põnevat seiklust.
Reisidel on lahutamatuks osaks ka kohalik köök, mida ühes sõpradega alati proovitakse. Egiptuse reisilt meenusid talle esimesena smuutid. Suurt armastust tunneb ta aga hoopis Itaalia köögi vastu, lisades: „Sealne toit, inimesed, linnad – see on ainuke paik, kuhu ma läheksin, kui mulle keegi peaks ütlema, et ma ei saa enam Eestis olla.“ Varem oli Õnnele üheks unistuste linnaks Pariis, aga nüüd on sealgi käidud ja ta leiab, et Itaalia on talle tunduvalt armsam. Pärast reisi sõi ta kodus veel mitu päeva saia viigimarjamoosiga, sest veel oli vara Itaaliaga hüvasti jätta.
Kõige ekstreemsemal reisil käis Õnne sel suve. Kui meie võitlesime Eestis 30-kraadise kuumusega, siis tema turnis mööda Norra lumiseid mäetippe. Kui Õnne parim sõbranna kuulis mõttest minna mägedesse matkama ja seal ka telkides ööbida, oli ta kohe arvamusel, et Õnne lihtsalt ei lähe sellisele reisile. Aga Õnne läks ja tunnistab, et see reis oli talle eneseületus, sest mitmel korral oli ta peaaegu murdumas, kuid kõige raskemal momendile ütles ta endale: „Ma ei anna alla“ ja läks edasi ja tundis suurt rõõmu, et ettevõetuga hakkama sai.
Kaks ema ja kolm isa
Kunagi arvas Õnne, et sõpru peab olema palju, sest muidu võib igav hakata. Vanemaks saades on ta mõistnud, et tõelisi sõpru ei saa olla palju, vaid on oluline, et sul oleks mõned lähedased sõbrad, kellele alati toetuda. Lisaks peab Õnne oma kaljudeks oma pere. „Mul on kaks ema ja kolm isa.“ Oma vanemateks peab ta ka oma vanavanemaid, kes on Õnnele peamised nõuandjad. „Üldiselt näeb see nõuandmine välja nii, et me räägime ja räägime… ja lõpuks teen ikka nii nagu mulle õige tundub.“
Toiduvalmistamine on nende peres alati au sees olnud, sest Õnne ema on ametilt kokk. „Noorena ma väga kööki ei kippunud, see oli ikka ema pärusmaa ja ega kaks perenaist ühte kööki mahugi.“ Tulevikus on Õnnel plaan kindlasti mehele minna ja ta on seisukohal, et kui minna, siis vaid üks kord elus. „Ma tahaksin, et mul oleks selline abielu nagu mu vanavanematel – teineteisega arvestav, emotsionaalne, aus, usaldav ja „kuni surm meid lahutab“.“ Ja et kõik nii lähekski, siis ei torma Õnne selle kiire asjaga, vaid ootab veel mõned aastad. Kui õige moment kätte jõuab, siis on tal aega oma pere jaoks köögis askeldada, sest neile tahab ta vaid parimat pakkuda.
Reformikiri, sügis 2011. Jutustamas ja kokkamas käis Kadri Tamme, pildistas Helen Kattai.
“See on hea uudis, et Tallinna linnapea otsustas tõsta lasteaedade investeeringute rahastamist, kuid arvestades muresid lasteaedadega peaks see summa olema vähemalt viis korda suurem, kui praegu 2012. aasta linnaeelarvesse planeeritud summa,” ütles Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak.
“Olukord Tallinna lasteaedades on üks peamine murekoht, mille lahendamist ei saa lükata homsesse. Minu ettepanek Tallinna linnavalitsusele on tõsta lasteaedade investeeringud seitsmele miljonile eurole ning selle ettepaneku olen ma linnapeale ka saatnud,” ütles Pillak Reformierakonna teatel.
Pillaku sõnul on keerulises finantsolukorras olevas pealinnas oluline ka see, et poliitiliste erimeelsuste asemel keskendutaks olukorra lahendamisele.
“Tallinna väikesed kodanikud vajavad korras ja köetud lasteaedasid, õppe- ja mänguvahendeid ning kasvatajate-õpetajate hoolt ja tähelepanu. Selleks, et lasteaedades selliseid tingimusi tagada, tuleb Tallinna 2012. aasta lisatulud suunata lasteaedade rahastamisse,” kordas Pillak.
