Õnne Pillak

Eile volikogusse jõudes ootas kõiki saadikuid laual linnavalitsuse poolt kingitus. Nimelt on saanud linn valmis uue “bestselleriga”, millel nimeks Tallinna kommunaalmajandus 1940 – 2011.

Iseenesest huvitav väljaanne 21 000€ eest, kuid ma usun, et seda raha oleks saanud hoopis otstarbekamalt kasutada. Näiteks linnatänavate valgustamiseks või teede remontimiseks. Kuid selle asmele, et kasutada raha senisest enam oma arvukatele tegematajätmistele, eelistab linnavalitsus raisata seda jätkuvalt pseudotegevustele.

Aga aitäh linnavalitsusele kingituse eest, sest sügisel saab seda kasutada näiteks enesekaitseks pimedatel tänavatel.  Kuid nali naljaks. Tegelikult peaks linnavalitsus ikka tõsiselt kaaluma iga oma kulu, enne selle tegemist. Iga linnaeelarvest kulutatud sent peaks minema inimeste elu paremaks tegemiseks, mitte lihtsalt tuulde loopimiseks.

Kogu lugupidamise juures golfi ja selle harrastajate vastu ei näe ma vajadust rajada Tallinnasse miljoneid eurosid maksumaksja raha neelavat munitsipaalgolfiväljakut. Pealegi on meil auklike Tallinna teede näol ülelinnaline munitsipaalgolfiväljak juba olemas.

Kui eelmise aasta augustis hakkas linnavalitsus unistama munitsipaalgolfiväljaku rajamisest Pääsküla rabasse, siis esmalt kiikasin kalendrisse. Kas tõesti on 1. aprillist saanud liikuv tähtpäev? Peagi sai aga selgeks, et tegu ei olegi linnavalitsuse ebaõnnestunud naljaga. Plaan oli päris.

Õnneks elavad Nõmmel arukad inimesed ja linnavalitsus oli sunnitud oma golfiväljaku idee panema tagasi sahtlisse. Mõneks ajaks. Täpsemalt kuni eilseni, kui ma lugesin, et Lasnamäele hakatakse munitsipaalgolfiväljakut kavandama.

Kuigi linnavalitsus näib olevat arvamusel, et Tallinna elanike täielikust õnnestu on puudu just golfiväljak, siis päriselt see nii ei ole. Golfiväljaku rajamine ei ole teema, mis inimestega rääkides jutuks tuleb. Viimaste aastate jututeemadeks on ikka katkised teed, lasteaiad (remont ja kohtade puudus), turvalisus tänavatel, räpane ja puupüsti täis ühistransport jne.

Ma mõtlen, et enne järgmist linnapea fantaasiat täitma rutates, võiks esmalt korda teha ikka need asjad, mis puudutavad paljusid linnakodanikke. Ma usun, et kui võetaks vaevaks inimestelt küsida, millised on esmatähtsad küsimused, millega peaks linnavalitsus tegelema ja mille lahendamiseks lisavahendeid leidma, siis vastus ei ole munitsipaalgolfiväljaku rajamine. Julgen arvata, et golfiväljak ei suudaks saada isegi mitte nimekirja TOP10-sse.

Golfiväljaku näol ei ole tegu korvpalliplatsi või terviserajaga, mis tehakse valmis ja antakse inimeste käsutusse. Golfiväljak, kus keegi ka mängida sooviks eeldab ideaalset korrashoidu. Põhjalikku valvet, hooldust, personali ja see kõik kokku võtaks igal aastal linnaeelarvest korraliku summa raha, mis tuleks leida tänaste tegevuste arvelt.

Linnavalitsuse liikmete südametunnistusele koputades tuletan meelde, et ennekõike oodatakse neilt inimeste elu paremaks muutmist ja hädavajalike probleemide lahendamist. Täna, mil Tallinna teed on sõidukõlbmatud, lasteaiad alarahastatud ja tänavalampe lülitatakse välja, on linnavalitsuse poolt küüniline hakata rääkima munitsipaalgolfiväljaku rajamisest.

(Mustamäe tee, mai 2012)

Kuid linnavalitsuse järgmise fantaasia planeerimine näitab, et Tallinn ei siple rahapuuduses. Mistõttu muutub järjest naeruväärsemaks linnavalitsuse liikmete jutt, et linnal ei ole raha ja riik võtab Tallinnalt raha ära. Tallinn on rikas omavalitsus ja linnakassas on raha. Iseküsimus on kuidas seda kasutatakse. Kui raha eelistatakse kasutada asendustegevustele, nagu munitsipaalgolfiväljaku rajamine või munitsipaaltelevisiooni elushoidmine, siis muidugi jääb puudu raha teede ja lasteaedade remondiks.

Minu ettepanek linnajuhtidele on keskenduda inimeste päris soovide täitmisele, milleks on siledad teed, korras lasteaiad, mugav ja kaasaegne ühistransport ning turvaline elukeskkond.

Kuigi Tallinna Kommunaalameti vastusest saab teada, et pool teede remontimiseks mõeldud vahenditest on nelja kuuga ära kasutatud, siis linnapildis ei ole teede olukord märgatavalt paremaks muutunud.

Samas seni, kuni linn ei muuda on põhimõtteid teede remondi osas, ei saa rääkida ka siledamatest teedest.

Tallinna teed on võimalik korda teha, kuid selleks tuleb aukude lappimise asemel hakata teede asfaltkatet vahetama kogu sõidutee ulatuses. Tänane teede parandamine hoiatavate teemärkide või kiviklibuga neid korda ei tee. Liiklemiskõlbulike teede tegemiseks tuleb suurendada teederemondi vahendeid tänaselt 3,7 miljonilt eurolt vähemalt 7 miljoni euroni, mis oleks ca 1,5% kogu linnaeelarve mahust.

Üksikute aukude lappimine on hädavalik, kuid ilma samaaegselt linnateede rekonstrueerimisse panustamiseta, oleme järgmisel kevadel veel hullemas seisus.

Juhtusin täna lugema linnavalitsuse teadet, milles nad väidavad, et „tasuta“ ühistranspordi idee väärib Rohelise Pealinna tiitlit, sest sellega väheneb autode kasutamine Tallinnas.

Tõsi, Tallinn väärib Rohelise Pealinna tiitlit. Kuid seda tänu oma rohelisele elukeskkonnale, mitte populistlikule uuele sotsiaalteenusele.

Huvitav, kas linnapea või meie abilinnapead on omavahel kunagi arutanud, miks tallinlased, kes mujal Euroopas liigeldes kasutavad hea meelega trammi või bussi eelistavad oma kodulinnas liigelda autoga? Kas nad teevad seda, sest pilet on kallis? Kas nad teevad seda, sest Tallinna bussid, trollid ja trammid on vananenud ja ebamugavad? Kaldun arvama, et nende küsimustega ei ole linnavalitsuse liikmed oma pead liiga palju vaevanud. Kuid alati on praktiline enne probleemi lahendama hakkamist mõelda selgeks selle sisu ja põhjus(ed).

Ühe põhjusena on välja toodud suurem keskkonnasõbralikkus, mille mõõdupuuks oleks Tallinna tänavatel autode vähenemine. Jutt, et tänu järgmise aasta algusest kehtima hakkavale priisõidule väheneb autode kasutamine, ei ole tõsiselt võetav. Ma usuks seda juttu siis, kui meie ühistransport oleks väga heal tasemel. Siis saaks inimesed suurema tõenäosusega autodest välja. Paraku on Tallinna ühistransporti kvaliteet täna languses ning linnavõimu populistlikud lubadused ei lahenda ühistranspordi tegelikke probleeme, vaid muudavad selle veel ebaefektiivsemaks.

Pealinna ühistransporti ei muuda keskkonnasõbralikumaks see, kui bussidele, trollidele ja trammidele kleepida rohelised kleepsud või kasutada sõnu ühistransport ja Roheline Pealinn ühes lauses. Inimesed ei hakka seda eelistama oma autole. Selleks, et inimesed hakkaksid auto asemel kasutama bussi, trolli ja trammi tuleb muuta need kaasaegseks ja mugavaks. Tallinlased kasutaksid palju parema meelega ühistransporditeenust, kui tänavatel sõidaksid trollid, trammid ja bussid, mis ei pärineks (peamiselt) eelmisest sajandist; kui sõidugraafikud oleksid mõistlikud ja tihedamad; kui transpordiliinid vastaksid tänapäevastele ootustele ja nõuetele. Paraku astub linnavalitsus samme vastupidises suunas ja see ei motiveeri autojuhte valima auto asemel ühistransporti. Tulemus võib olla hoopis vastupidine. Mina kardan, et aasta alguses vallanduva hullumeelsusega, mida me täna tegelikult ei oska endale ette kujutada, suureneb hoopis nende inimeste osakaal, kes ühistranspordi kasutamisest loobuvad.

Kui linnavalitsusel oleks tegelik soov vähendada autode hulka ja tuua pealinna ühistransporti kasutama inimesed, kes seni eelistavad autoga liiklemist, mõtleksid nad esmalt sellele, kuidas tuua valdkonna arendamisse lisavahendeid, mitte tõmmata ühistranspordi arendamisele järsult käsipidurit.