Miks Sa oled valinud poliitika? Võib öelda, et see küsimus on minu jaoks juba igapäevane. Lihtne. See on minu jaoks kõige huvitavam, kirglikum ja eneseteostamist võimaldav ala. Uskuge mind, poliitikas ei hakka kunagi igav.
Nagu ütleb Agu Sihvka, et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada algusest. Juba väikse plikatirtsuna eelistasin ma kõrvalt vaatamise asemel tegutseda. Mulle meeldis teha teistele head, inimesi abistada, seista õigluse eest ja kui midagi oli katki, siis see ära parandada. Tore oli neid asju teha, sest see rõõmustas mind ümbritsevaid inimesi. See on ikka hea tunne, kui saad muuta inimesi õnnelikumaks.
Gümnaasiumis käies ristus mu tee tänu Keit Pentusele Reformierakonnaga. Ma ei ole kunagi uskunud juhustesse, kõik juhtub meie elus kindlal eesmärgil. Nii ka minu liitumine Reformierakonnaga. Peagi mõistsin, et poliitika on ala, kus saan ennast teostada ning see läbi aidata teisi kaasmaalasi. Ei läinud kaua aega, kui ma kandideerisin esimest korda Tallinna Linnavolikogusse. Aasta oli siis 2002. Nagu ikka, läks ka minu esimene vasikas aia taha. 15 häälega ei õnnestunud mul volikogusse pääseda 🙂 . See-eest sain hea kogemuste pagasi, tänu millele olen ma täna Tallinna Linnavolikogu liige. Kuid see ei ole kindlasti mitte jäämäe tipp. Tuleb tunnistada, et ma ei ole täna enda jaoks veel päriselt selgeks mõelnud, kas ma tahan tulevikus saada esimeseks nais kaitseministriks või hoopis kultuuriministriks. Kindel on see, et oma tulevikku näen ma poliitikas.
See oli umbes aasta tagasi, kui mulle tehti esimest korda ettepanek kandideerida Riigikogusse. Ma ei hüpanud selle peale käsi plaksutades õhku. Tõsi, olin ettepanekust äärmiselt liigutatud. Samas ka ehmunud ja ärevuses. Riigikogusse kandideerimine ei ole minu jaoks otsus mida teha uisapäisa, sest sellega kaasneb vastustu oma toetajate ja poolehoidjate eest. Pika kaalumise järel otsustasin uue väljakutse vastu võtta ning kandideerida eelolevatel valimistel Riigikogusse.
Mis siis lõpuks otsustavaks sai?