Täna toimus Riigikogus arutelu erakondade rahastamise teemal. Tahaks öelda, et arutelu algatanud sotside poolt jäid kõlama konstruktiivsed ideed, aga kahjuks ei saa seda teha.
Sotside sooviks on, et kellegi karvane käsi hakkaks suunama ja kontrollima, kui palju üks või teine erakond tohib raha kulutada. Kas tõesti see peaks olema kontrolli eesmärk? Minu arvates on olulisem selgust, kuidas ja kes erakondasid rahastab.
Kõige selle piinliku huumori kõrval oli üks tõsiselt võetav sõnavõtt Tõnis Kõivult. Nõustun tema seisukohaga, et kontrollida ei ole vaja mitte seda, kuidas erakonnad oma raha kasutavad, vaid selle raha päritolu. Kas erakond palkab oma raha eest suure staffi või paneb kõik raha telereklaami on tema enda asi. Ei lähe ju keegi ka ettevõtjale või tavakodanikule ütlema, kuidas ta peaks oma raha kasutama. Või kuidas? Oluline on ikka see, kas raha tuleb legaalsel või illegaalsel teel.
Minu arvates on totter pidada tõeselt mureliku näoga diskussioone, kas 1/3 sulas ja 2/3 arvete alusel rahastamine on okey. 1/3 sulas ja 2/3 arvete alusel oli keelatud vana erakonnaseaduse järgi ja on keelatud ka praegu. Vaevalt, et keegi tahab seda muutma minna. Samas mine tea. Nii keskerakond kui sotsid sisuliselt soovivad 2/3 arvete alusel erakondade rahastamise seadustamist, nõudes ettevõtete annetuste lubamist erakondadele. Samas meil on vaba maa ja kõigil on õigus oma arvamusele.
Mina pean õigeks Tõnise arvamust, et eelkõige on oluline teada, kes rahastab poliitiliste otsuste tegijaid ehk erakondi. See on riigiõiguslik, demokraatia, läbipaistvuse ja aususe küsimus. Kas raha tuleb avalikult riigieelarvest, erakonna liikmete või teiste füüsiliste isikute annetustest või erakonna varast? Või tuleb raha hoopis Vene raudteelt, mida juhib eriteenistuse taustaga mees või mõnelt muult Vene eriteenistusega seotud isikult, mis on märkimisväärne oht Eesti julgeolekule.
Tõnis Kõivu kõnet erakondade rahastamise teemal saad lugeda SIIT