11 aastat tagasi oli minu üheks suurimaks unistuseks Kivimäe Põhikoolist minema saada. Tänaseks on see unistus täitunud. Tol hetkel ei olnud see positiivse alatooniga unistus, vaid toores soov sealt ära saada. Ega mind pole sinna vahepeal eriti kiskunudki, kuni tänaseni…
Nädal tagasi otsustasin ennast proovile panna ning nõustusin osalema projektis ”Tagasi Kooli” ja täna oligi see päev, kui käisin põhikoolis tundi andmas. Te ei kujuta ette, kui väga ma pabistasin. Ja maha sadanud üllatuslumi ei aidanud sellele mitte üks teps kaasa. Tänu ekstreemsetele Eesti ilmastikuoludele oleksin ma peaaegu hiljaks jäänud.
Liblikad kõhus koolimaja ukse poole tormates oleks mind peaaegu tabanud väikese koolivenna lumepall. Kõik on ikka endistviisi: esimene lumi toob kaasa ohtlikud lumesõjad koolimaja eest. Aga ma tahaksin seda väikest koolipõnni tänada, sest just tänu temale oli mul koolimaja uksest sisse astudes hirm kadunud. Siirad tänud ka minu endisele klassijuhatajale Elju Nugale, kelle soe naeratus ja kallistus andsid mulle julgust saada esimene kogemus õpetajana. Mõelda vaid, temaga oli meil aastaid tagasi raskusi ühte ruumi ära mahtumisega.
Täna ununesid aga kõik kunagised lahkhelid.
Koolikell, mis kunagi tähendas minu jaoks 45 minutit piinlemist, kutsus mind täna tagasi klassi, kus ma oli ise kunagi õppinud. Eriti nunnu, esimeses pingis vaatas mulle naksti vastu minu väikevend (või mis väike ta enam on, 16 on juba päris suur tegelikult). Huvitav, kas seda klassi on väiksemaks tehtud?: oli minu esimene mõte, kui ma ruumi astusin. Teoreetiliselt on võimalik, et see ruum on minu jaoks väikeseks jäänud.
Sünnipäevalaul lauldud ja õnnesoovid edastatud (ühel tüdrukul oli nimelt sünnipäev), hakkasin ma tunniga peale. Ennast tutvustades trummelda mul kogu aeg peas: huvitav, kui kaua läheb aega enne, kui nad ära väsivad ja ei viitsi mind enam kuulata? 7 minutit? 19 minutit? Olgu siinkohal öeldud, et jäägitu tähelepanu osaliseks sain ma tervelt 45 minutiks ja seda isegi tagarea marakrattidelt.
Kui ma alguses oli plaaninud rääkida riigist ja noorte kaasamisest, siis õpilasi vaadates tuli ennast kiirelt ümber installeerida. Raamatu tarkusi annavad neile õpetajad ja õpikud. Samas nõuandeid, kuidas püüelda oma unistuste poole ja mis vigurid need unistused üldse on ja milleks neid tarvis, ei pruugi neile keegi õpetada. Nii ma siis otsustasin rääkida hoopis sellest, milline ennastunustav unistaja mina olen ja kuidas ma neid unistusi täide viia püüan. Mu valik oli õige, peale 45 minutilist vestlust noortega mõistsin, et meie teismeliste kaks peamist probleemi on: nad ei julge/oska unistada ja nad totaalselt alahindavad ennast.
Näiteks: üks tagarea marakrattidest soovis saada ettevõtjaks, aga ta ei uskunud, et see soov kunagi täitub. Miks? Sest tal on halvad hinded.
Sõbrad, ma palun, ainult head hinded ei tee kellestki veel edukat ettevõtjat. Tahtejõud ja oskused (pane mängu oma tugevused) teevad seda. Tõsi, hinded on vajalikud, et koolid lõpetada, aga see ei garanteeri unistuste täitumist. Isegi, kui keegi teine ei usu sellesse poissi, siis mina usun. See sära, mis tema silmist paistis, kui ta oma unistusest rääkis, oli ääretult tugev. Tõline energiapomm!
See poiss oli vaid üks nendest õpilastest, kes arvas, et unistamisel ei ole mingit mõtet, sest need on vaid unistused, mis ei pruugi kunagi täide minna. Tegelikult oli nendel õpilaste ehk natuke õigus. Unistused ei täitu üleöö, nende nimelt tuleb tööd teha, aga kui unistusi pole, siis ei ole ka millegi nimelt pingutada.
Siinkohal tuleb mulle meelde üks Freudi mõttetera: mõte on teo peaproov. Ja täpselt nii ongi.
Kogemus, mis ma ”Tagasi Kooli” projekti raame sain oli õpetlik ja avas mu silmad noorte murede ja rõõmude osas. Siit ka minu soovitus koolidele. Ma arvan, et juba üheksandas klassis peaks noortele pakkuma paari psühholoogitundi, kus neile räägitaks enda otsingutest, oma elu eesmärgistamisest ja eneseteostamisest. Mida varem inimene õpib ennast tundma ja teab, mida elult tahab, seda rohkem on meil õnnelikke inimesi.
Kivimäe Põhikooli 9. klassile soovin ma aga head põrumist eksamitel ja kolme unistuse (mille me igaüks täna endale kirja panime) täitumist.
