Minul ei käi laps üheski Tallinna spordiklubis (sest mul lihtsalt ei ole last), ma ise ei saa kasutada spordipearaha Tallinnas(sest seda ei luba mul vanus). Ma pean ennast nö erapooletuks kõrvaltvaatajaks, kes mõni kuu tagasi sai šoki, kui külastas Nõmme Spordiklubi. Ehmatav kogemus. Tüdrukute riietusruum asub põhimõtteliselt keldris, sportimisruumid aga peamaja küljes asuvas garaažis, kus enamus trenažööridest on ise meisterdatud. Ma ei liialda, kui ütlen, et Sõbra spordihoone jõusaal on luksus Nõmme spordiklubi jõusaali kõrval.
Tallinna spordiklubisid puudutavad numbrid on viimase kuu jooksul korduvalt erinevate meediaväljaannetes ülesloetud.
Tallinna käesoleva aasta eelarves on laste ja noorte spordi toetamiseks 60 miljonit krooni, mille alusel on pearaha 2850 krooni. Tallinnas on 192 klubi, 735 treenerit ning arvestuslikult 20 000 last ja noort, kelle vahel see raha ära jaotatakse.
Võttes lähteandmeteks kõik need erinevad arvud, küsiksin: kas tänane spordirahade jagamismudel on Tallinnas otstarbekas?
Kuulates erinevate osapoolte (lapsevanemate, treenerite, spordiklubide juhtide, Tallinna Noorsoo- ja Spordiameti juhataja jne.) arvamusi, siis minu arvates on aeg vaadata see rahajagamise süsteem üle.
Piltlikult öeldes visatakse see 60 miljonit täna lihtsalt laiali. Võib-olla mõned aastad tagasi me olime nii rikkad, et rahaga mõtlematult hullata, aga täna see kindlasti nii ei ole.
Kas on õige, et laste- ja noortespordist Tallinnas on saanud tormijooks pearahale, sest mida rohkem lapsi klubis, seda rohkem raha?
Ma arvan, et aitab süüdistustest ning hakkame ratsionaalselt olemasolevaid vahendeid kasutama.
Kuna küsimuste tõstatamine laste ja noorte spordirahadega seonduvat probleemi ei lahenda, siis viskan õhku mõned mõtted, mis võiks olla lahenduseks.
Esmalt tuleks teada saada, kui suur on see hulk lapsi ja noori, kes päriselt (regulaarselt) Tallinnas spordiklubide teenust kasutab. Võimalik, et see on 20 000, aga võibolla on see hoopis 17 000. Mina seda ei tea ja küsides seda numbrit Tallinna Spordi- ja Noorsooameti juhatajalt, siis tema sõnul on see number tegelikult 14 000 ja see 20 000 on arvestuslik number, kellel vahel raha ära jagatakse.
Teiseks tuleks selgeks teha, mida me laste- ja noortespordilt ootame. Kas eesmärk on ainult spordiga lapsed tänavalt ära tuua või harrastajaid teotada või keskenduda tulemusspordile? Minu arvates tuleb selgelt eritada nelja valdkonda: tulemussport, harrastussport ning need omakorda jaotada individuaalaladeks ning meeskondlikeks aladeks.
Seoses spordiklubidega tuleks mõelda klubi miinimum liikmetearvu tõstmisele, näiteks 100 liikmeni.
Kui me saame päevalõpuks aru, mida me laste-ja noortespordiga seoses päriselt tahame ning kuidas raha jaotada, siis saame ka selgeks kas taastada spordikool või jätkata spordiklubidega. Aga võib-olla tuleks luua Tallinna spordikool ja selle kõrvale jätta alles ka spordiklubid. Samuti võib selguda, et pole üldse vaja midagi muuta ja selline raha laiali loopimine on ainus võimalus.