27. septembril möllanud tormis sai Tallinna Läänemerelastead niivõrd õnnetult räsida, et lasteaia puidust katusealusest, mida nad kasutasid aktiivselt õues õppetöö läbiviimiseks, jäid alles vaid riismed. Varjualune oli oluline, sest see võimaldas lastel olla tuule- ja vihmavarjus. Lasteaiajuhi sõnul on ka teised varjualused kehvas korras ning vajaksid remonti.
Tegime Valdo Randperega mõned nädalad tagasi linnapeale ettepaneku aidata lasteaeda rahaliselt, et nad saaksid ehitada endale lammutatud varjualuse asemele uue ning vanad remontida.
Teatavasti on erakorralisteks ja ettenägematuteks kulutusteks Tallinna linnavalitsusel loodud reservfond. Senini on seda kasutatud küll peamiselt linnavalitsuse kallite reklaamikampaaniate läbiviimiseks. Näiteks: 228 000€ maksnud ühistranspordi küsitlus või mitmekümnete tuhande euroni küündivad sisutühjad konverentsid, need on vaid mõned hiljutised stiilinäited.
Mina arvates on septembris tormis kahjustada saanud Läänemere lasteaia juhtum just selline, mille kahjud saaks likvideerida linna reservfondi abil. Näiteks, kui linnapea oleks otsustanud 39 300€, mis läks ühistranspordi konverentsi tegemiseks, anda Läänemere lasteaia varjualuste remondiks, siis oleks see raha palju paremini kasutatud kui praegu. Selle raha eest oleks saanud lasteaiale ehitada vähemalt neli uut varjualust või siis ühe uue ja remontida vanad.
Tallinna linnapeale iseloomulikult, jättis teda Läänemere lasteaia mure külmaks. Tsiteerides linnapea vastust: „Läänemere Lasteaia juhtumil on kindlasti võimalik töökorralduslikult leida võimalused sobiva ilmaga laste õuesviibimist mitmekesiselt sisustades.“ Raha eraldamist ta vajalikuks ei pidanud.
Mul on kahju, et linnajuhid ei mõista jätkuvalt, et neil tuleb seista kõigi tallinlaste heaolu nimel, nii väikeste kui suurte. Läänemere lasteaia mure ei ole tühine ning linnavalitsusel on võimalus seda lahendada. Kuid tundub, et puudu jääb tahtmisest.