Igaühes meist on varjul omad lood, oma maailm. Mõnes on see kirevam. Mõnes tuhmim. Mõnda võid jäädagi lugema, tabamata selle loo päris tuuma. Kuid on neid lugusid, mis jäävad kummitama, sest need on Sulle kuidagi tuttavad. Sest need puudutavad Sind.
Nooruspõlves Pariisi kolinud ja seal kirevat elu nautinud Frida (keda mängib Jeanne Moreau) on kibestunud ja endasse tõmbunud bravuurikas vanaproua. Ta elu on olnud seikluste rohke. Ta on nautinud erinevaid kirgi, tähelepanu, inimeste seltskonda jne. Tema elus on olnud kaks armastust, millest on saanud mälestused. Kuid tema süda on maailma eest mitme tabalukuga kinni ning hinges tunneb ta üksildust. See on muutnud ta kibestunud ja pahuraks vanainimeseks, kes tunneb rõõm veel vaid maitsvates croissantidest ja teest.
Frida elu muutub päeval, kui tema uueks hooldajaks tuleb eestlanna nimega Anne (keda mängib Laine Mägi). Viiekümnendates naise elu Eestis on muutunud rutiinseks ja halliks. Ta on lahutatud, kasvatanud suureks oma lapsed ja just matnud oma ema. Ta tunneb, kuidas kõik temas mandub ning saades pakkumise Pariisist võtab ta ennast kokku ja otsustab elus uue lehekülje pöörata. Nagu ikka on muutused hirmutavad, kuid nagu Raagi filmiski väljakoorub, siis sageli vajalikud ja ennast äratasuvad.
„Eestlanna Pariisis“ räägib kahest väga erinevast eesti naisest. Nende seiklustest romantilises Pariisis. Nende rõõmudest ja hirmudes. Nende omavahelise sõpruse kasvamisest, mis läheb küll üle kivide ja kändude, kuid muutub üha tugevamaks. See on lugu, kuidas ühest pealtnäha juhuslikust hetkest võib muutuda kogu Su elu. Sa võid leida enda kõrvale inimesed, keda oled kaua aega oodanud ning juba kaotanud lootused neid leida. See on lugu sellest, kuidas inimeste usaldamine on palju rohkem väärt, kui nende pidev kahtlustamine ja õelutsemine. See film õpetab, kuidas keeruliste inimestega toime tulla, neid mõista. Nende kiiksudega leppida ja need endale armsaks teha.
„Eestlanna Pariisis“ on julgustus nendele inimestele, kes täna ei ole enam oma esimeses nooruses ja vajavad energiasüsti, et tuua enda ellu see värske miski. See film näitab, et mitte kunagi ei ole hilja oma loos alustada uut peatükki. Meil on üks elu ja sellest tuleb osata rõõmu tunda.
Kui te aga küsite, mis selles filmis minu jaoks isiklikku oli, siis… Mõni päev tagasi andis mulle üks töökaaslane/sõber koopia ühest artiklist. See rääkis keerulise iseloomuga inimestest ehk vaenajatest. Eile Ilmar Raagi filmi vaadates hakkas mind sealt artiklist kummitama üks mõte: väga ärritunud ja vihase inimesega tegelemine nõuab üksjagu suurt emotsionaalset küpsust.
Nii ongi. Kes tead, see saab aru :-).