Muuseumiöö on inimeste seas populaarne. Seda näitavad iga aastaga kasvavad külastajate numbrid ja muuseumide uste taga looklevad järjekorrad. Ausaltöeldes ei pane mind suur huviliste hulk imestama. Viimastel aastatele on meie muuseumipere saanud juurde palju põnevaid mäluasutusi, näiteks Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone ja Meremuuseumi lennusadama angaarid. Eile neljandat korda toimunud muuseumiööst võtsin mina osa teist korda. Külastatud sai Vabaõhumuuseumi, Glehni pargis olevat Tallinna tähetorni ja TTÜ muuseumi. Mis seal salata, oleks tahtnud rohkem, aga aeg sai otsa.
(Vabaõhumuuseum, Muuseumiöö 2012)
Kesköö ajal Glehni pargist kodu poole jalutades ja nähes autodes istuvaid pisut pikkasid nägusid, kes otsisid ehk on veel mõni muuseum laht, hakkasin ma mõtlema, et miks ei võiks meil olla muuseumiöö (või õigem oleks öelda hilisõhtu) rohkem kui kord aastas. Näiteks kord kvartalis.
Vaadates eile öösel Nõmmel tähetorni juures pikka ööpimedusse kaduvat järjekorda, tuletades meelde tunglemist Kumus või pannes tähele pisut pettunud inimesi peale kella ühteteist muuseumide suletud uste taga, siis nõudlus on olemas. Puudu on vaid pakkumine.
(Tallinna Tähetorn, Muuseumiöö 2012)
Küllap leiaks üks kuni mitu selgitust, miks ei saa muuseumiööd teha tihedamini kui kord aastas. Samas, kas ei peaks me leidma hoopis üks kuni mitu võimalust, kuidas muuseumiööd teha kord kvartalis. Mina usun, et see on võimalik. Meil on palju häid ja põnevaid muuseume ja inimesed tahavad neid näha, anname neile siis selle võimaluse.
(Vabaõhumuuseum, Muuseumiöö 2012)